Prantsusmaa

15.juuli, päev 41, Saint Jean de Luz (Prantsusmaa)

Ma avastasin laevagraafikut vaadates, et me lähme Gibraltarile tagasi ja siis ma lähen küll ahvidega kohtuma. Otsejoones kohe ahvikeste juurde. Ja Mykonos, kus mul käimata jäi, sinna lähme lausa 3 korda veel tagasi. Mul heameel isegi, et me tiiru ümber UK ära teeme ja siis sama tee tagasi läheme, sest siis saangi minna kohtadesse, kus ma veel ei ole jõudnud käia või kus jäi aega väheks. Ja kliima poolest on ka Lõuna-Euroopa ikka mõnusam. Praegu ootan väga Guernsey punkti, kus ma saan Janega kokku. Hea on elada, kui on kogu aeg midagi oodata.

Hommikul sööklas ütles Jenny, et mul on täiega padi näos. Ja oli ka. Iga hommik on. Igal hommikul on tunne, et natukene jääb unest puudu. Tööd tehes oli ka ikka "ulme" tempo, alustasin kell 8, 8.30 lebotasin veidi, kell 9 tegin edasi, 9.30 lebotasin ja siis kell 10 läksin kolmandasse tuppa, aga Jenny helistas, et lähme pausile ja paningi rõõmsalt ukse kinni ja läksin pausile. Ikka hull tööloom olin ausõna. Lõpuks ma muidugi kütsin tempo peale, sest ega ma taha kaua tööl olla, kui maale saab minna. Inpektsioon oli ka, kahjuks läks Elena ( mu supervisor ) tuppa, mida ma polnud veel lõpetanud, aga tema ei teadnud ja tegi inpektsiooni niimoodi ära, et pool tuba oli tegemata. Samas ta kiitis mu voodit ja ütles, et ma täiega penthouse tüdruk ikka, et voodi on nii korralik ja muus osas oli tibatoba, lihtsalt lõppviimistlus kehva, aga no seda ei olnudki ju. Seega ma eriti ei põdenud ja Elena ka ei põdenud ja ma sain plusspunkte, et teadsin külaliste nimesid. Ma praegu tean reaalselt kõikide nimesid, sest nad nii lahedad kõik!

Lõpetasin siis 13.45, läksin maale. Paadis kohtusin Kinkaga, kes tahtis aega koos veeta ja kuigi mulle meeldib üksi pigem ringi jalutada, siis mul polnud ka ta seltskonna vastu midagi ja nii me tsillisime mööda Saint Jean de Luzi ringi. Käisime kommipoes ja jäätisekohvikus (kaks korda) ja rannas ka. Jalutasime mööda linna ringi ja mul oli nii hea tuju lihtsalt. Kuigi algus siin oli raske ja oli meeletult üles-alla päevi, siis praegu on kõik päevad tipus ja kõik on nii hästi ja tuju on kogu aeg nii hea. Kui paati tagasi jalutasime, kohtasime Afzali sadamas ja tegime ühe pildi koos, noh, et ikka jutte tekitada. Paadike sõitis laeva tagasi, läksin oma tuppa, avastasin, et mu kullakallis toakaaslane laenas eile jälle mu kampsunit ja läksin siis tudule. See kampsuni laenamine on üldse naljakas, ühel õhtul oli see ka tal seljas ja siis ta ütles, et nägi seda tooli peal ja vaatas, et prooviks. Noh, tegelikult oli see mu kapis, sest ma pole ise seda laeva peal veel kordagi kandnud, aga vahet pole. Ja eile ta küsis ka, kas tohib võtta ja ma vastasin ei, aga ta arvas, et ma tegin nalja ja võttis ikka. Hahaha. Oleks see mu mingi lemmik kampsik või midagi, siis ma oleks ilmselt ülinärvis, aga praegu las olla. Eks ma mingi hetk ütlen talle, et see siiski minu oma ja tahaks ise ka kanda.

Pärast tudu käisime Jenny ja Afzaliga õhtusöögil ja oligi aeg tööks. Seekord oli mul hull energia peal, 11 tuba olid valmis 19.30. Ja koos linade vahetusega, sest hommikul ma ei teadnud, et linadevahetuspäev on. Edasi tsillisin veidi ühes toas (et segadus ei tekiks, siis ma tsillin tühjades tubades, mitte nendes, kus inimesed sees on) ja ootasin, sest kell 20 vabanes üks ja 20.30 teine allesjäänud tuba. Lõpuks kui töö lõpetasin, läksin ennast kajutisse valmis panema, sest ees ootas tekipidu.

Pidu oli vägev. Need peod on alati vägevad, kus ma kaine olla ei viitsi. Ja kus on hea muusika. Seekord oli muusika 2/3 ajast hea. Öösel liitusid minu, Jenniferi, Robsoni ja Cristinaga veel Daniel, Afzal ja veel üks uus kutt ning melu jätkuks kauemaks. 1.45 läksin lõpuks ära, aga ka siis oli mul vaja mööda kajuteid kolistada ja minna magama 3.20. Oh jah.

16.juuli, päev 42, Bordeaux (Prantsusmaa).

Hommikul kui kell 7.15 helises, oli mul ikka väga karm tunne. Sellegipoolest olin vapper ja pidasin tööl kenasti vastu, hoolimata sellest, et mu supervisor on otsustanud mind kiusama hakata ja ma nii pahaseks sain, et isegi lõunale minemata jätsin. Ei istu selline värk mulle, kui ma näen, et käsklus tuleb ülevalt poolt ja mina ainus olen, kellele see tuleb. See on see, kui lähed bossiga teisel nädalal tülli, ma ka ei õpi oma vigadest.

Igal juhul kella kahe ajal läksime Jennyga koos late lunchile, kus ma pole kunagi varem käinud. Söök ei olnud väga hea, sõin sõõrikuid ja jäätist. Ebareaalne menüü ikka. Pärast lunchi magasin mitu tundi ja kohe nii sügavalt, et ei kuulnud ma Ana tulekut ega telefoni helisemist ega midagi. Sügavas unes kuni äratuskellani.

Õhtusöök oli jälle unine, mulle ei istu see ärkamine ja kohe söömine üldse. Läks jälle kolm makaroni ja tööle, jupiduu. Kuna nüüd oli energiat tohhuijaa, lõpetasin kõikides tubades 19.30. Voila! Ühte pidin ootama kuni kella 21ni ja senikaua olin Jennyl üleval abiks. Võinoh, segasin ka, sest ma tahtsin jutustada kogu aeg. Vahepeal jooksin alla tagasi, lõpetasin oma toa ära ja lõpetasime siis Jenny viimase toa ka ja läksime kajutitesse ennast valmis panema. Plaanisime linna peale minna.

Järgmised kolm päeva on laev Bordeauxis. Imeilus prantsuse linn, mis näeb välja nagu Pariis ilma Eiffeli tornita. Telekast vaatasin, et väljas 29 kraadi ja panin seeliku ja topi ja baleriinad. Läksin Jenny tuppa, ta ütles, et tuul on, mine pane jakk peale. Läksin siis panin jaki peale. Läksin tagasi, Jenny vaatab ja ütleb, et kuule seelik lendab minema, mine pane püksid jalga. Hahaha, nagu teine ema mul siin. Lõpuks läksime kümne ajal välja, jalutasime ja tahtsime burksi. Kuna ükski restoran seda ei pakkunud (miks peakski prantslased burksi pakkuma eksole), leidsime lõpuks McDonald'si ja läksimegi sinna. Mõne aja pärast tuli Robson koos Marija ja Anaga, aga kuna nad tahtsid süüa ja me olime just lõpetanud, läksime laiali. Käisime ostsime jäätist ja jalutasime tagasi. Ühel platsil oli tantsuõhtu, oli lava DJga ja tantsiti peotantse. Ja kõik tantsisid, noored ja vanad, mehed ja naised, jalgadel ja ratastoolis. Imearmas lihtsalt! Ja muusika oli nii hea, et me Jennyga naersime, et veel parem kui meie diskodel. Mõne aja olime seal ja jalutasime siis laeva, kus Jenny näitas mulle pilte, kuidas ta 2009 Eestis käis. Lahe kokkusattumus.

17.juuli, 43.päev, Bordeaux.

Hommikune töö oli nii slow-mode, et ma tegin kahe tunniga kolm tuba. Lihtsalt ei viitsinud rohkem ja teadsin, et kell kümme on drill ja küll pärast teen. Drill oli täitsa mõttetu, tund aega ja ei midagi põnevat. Tagasi tööle, tegin sups sups paar tuba, et lõunale minna ja pärast lõunat veel sups sups mõned ja lõpetasin veidi pärast kahte. Kuna ma olin IPM, andsin oma vaba päeva Teale, läksin kajutisse ja otsejoones tuttu ära. Mingi hull väsimuse periood on peal vist. Kui üles ärkasin, sõin ja läksin jälle tööle.

Alguses oli tuju laes, kõik sujus ja külalised, kes mu vabad toad hõivasid, olid ülisõbralikud ja tegid nalja ja no kõik oli hästi. Kuniks üks supervisor tuli mu koridori kakerdama. See isegi pole minu supervisor, aga käis ja kontrollis. Esimese asjana läks DJ tuppa, kes ei taha room servicet ja keda ma näen umbes korra nädalas. Läks sinna ja hakkas, et noh, siin on tolmune. Ma naersin, et no arvata on, ma olen ühel korral seal käinud, alates sellest kui ma selle sektsiooni sain. Siis läks järgmisse tuppa, kus ma ka põhimõtteliselt ainult voodit teen ja puhtaid rätikuid panen, sest need inimesed lihtsalt ei taha servicet, nad tahavad omaette olla. Ja see supervisor käis ja kirjutas kõik üles ja ma olin lihtsalt täiesti ahastuses. Lõpuks küsis, kas 29 on valmis, ütlesin, et jah, aga nad ilmselt sees, sest nad õhtu otsa sisse välja sehkendanud ja supervisor naeratas, et pole hullu, ma lähen ikka. Ma isegi ei tea, kas ta sai sinna tuppa või mitte, aga ma olin juba nii vihane anyway, et üldse ei huvitanud enam. Mismõttes tuleb võõras supervisor mind kontrollima ja mismõttes ta marsib suvalistesse tubadesse ja mis hetkest alates üldse on inspektsioon kolmeteistkümnes toas????? Kurat võtaks.

Suure vihaga tegin kõik toad käbedasti valmis ja koridori ka puhtaks ja läksin siis üles Jennyle appi. Enne muidugi kurtma. Olin nii pahane ja seletasin Jennyle ja ta siis hakkas vastu ütlema ja kogu jutt tuli sulaselges portugali keeles. Vaatasin teda ja palusin seda korrata inglise keeles ja me mõlemad naersime pisarad silmas. Ta pidevalt unustab minuga ära, et ma ei saa aru ja muudkui pladiseb omas keeles. Aga tal on erakordne võime mind maha rahustada, ma lihtsalt hetkega unustan kogu jama, kui ma teda näen. Hiljem voltisime rätikuid ja ta tegi jälle ühe looma ühte tuppa. Nõks enne kümmet lõpetasime ja siis riietevahetus ja crew bar. Tegime ühe joogi, käisime seitsmendal tekil õues ning siis mina ja Vanessa käisime söömas koos Slavka ja Mihaelaga ja siis tulin oma tuppa, sest 23.15 algas mu lemmikfilm "The fault in our stars."