Vahepeal väga vaikseks jäänud siin.
Mul oli uus intervjuu Ismira firmaga, kus nad kontrollisid mu teadmisi ja optimismi tööle minekuks, intervjuu kestis ligi 40 minutit ja lõppes edukalt, mulle saadeti leping, mis jäi allkirjastamist ootama. Minul endal oli kuidagi imelik tunne sees, kuidagi ei kippunud lepingut lugema ega allkirjastama, mõtlesin, et ootan veidi veel. Ja siis kui pidi olema uus intervjuu, nii-öelda minu teadmiste kontroll, lõppes see jälle kaosega. Intervjueerija ei ilmunud Skype'i ja kui lõpuks ilmus, sai minu peale pahaseks, et mis mõttes ma ei ole nõus Minskisse minema nii-öelda näost näkku intervjuule. No aga mis mõttes ma peaks kulutama 250€ lennupiletitele + viisa hankima, kui see mulle töökohta ei kindlusta. Lisaks leidis Allar mingi artikli mõne aasta tagusest ajast, kus neiu käis intervjuul lausa Tallinnas, lubati töö ja siis järsku teatati, et ah ups sorry, me ei taha.
Seega, jälle see firma vedas alt ja mul hakkas see asi juba nalja tegema. Ei ole võimalik, et sellisele töökohale on nii keeruline tööle saada. Ausalt, kui ma ükskord sinna saan, siis peab miski ime juhtuma.
Olles veidi alla andnud, uurisime ikkagi Allariga kodulehte edasi ja nüüd lisati sinna hunnik uusi pakkumisi, intervjuud kas Skypes või Vilniuses. No okei, Vilniusesse ma äkki isegi oleksin nõus minema, kuigi ma eelistaks Riiat. Vaatame. Loobusin oma unistusest Carnivali laevale saada ning kandideerisin Royal Carribbeani (läbi Ismira) ning hoopis ilma Ismira vahenduseta otse firmasse, mis tegeleb laeval nii-öelda tax-free kaubandusega ja otsib sinna müüjaid.
Kuna mu elus hetkel palju muutuseid olnud, ma isegi ei tea enam, kas ma tahan 100% laevale minna. Olen väga kahe vahel, pole nii kahe vahel veel kordagi olnud. See on see jama, kui hakkad tükk aega ette orgunnima, siis jõuab seitse asja juba muutuda. Esialgu üritan selle töö lihtsalt saada, kui see käes, mõtlen edasi. Huh, keeruline...
