Monaco ja Prantsusmaa

29.juuni, 25s päev laevas. Laev Monacos.

Linnas olime Ana ja Nilaga, Sam liitus meiega ja poole tee peal kohtusime veel ühe laeva seltskonnaga, kellest 2 töötavad poes, üks see Taani kutt ja teise nime ja päritolu ei tea. Ma pole kindel, mis orientatsioon sellel Taani kutil on, aga kõik ülejäänud on küll geid seal poes. Nii see üks tuligi mu juurde ja küsis, kas ta tohib mu tisse katsuda, ja et kas need on päris, sest ta pole nii ilusaid tisse enne näinud. Hahahahaa. Jah, ta oli purjus.

Olime linnas kella poole kaheni, kell kaks üritasime laevast süüa leida. Mina olin surmkindel, et söökla on kinni, aga täitsa lahti oli. Nii sõime seal võikusid ja krõbinaid ning kui Ana oli juba neljanda joogi ümber ajanud, läksin ma magama ära. Nali naljaks, aga kaua viitsib koristada. Ahjaa, Robson tuli ka sinna ja ta kõndis tükk aega mulle vastu, aga ei naeratanud, lõpuks hüüdsin teda ja ta oli jumala šokis, ütles, et ta ei tundnud mind ära ja ma nägevat väga püss välja. Vägeeevv!

Üks päev oli sööklas meganaljakas. Istusime koos Nazarethiga, ta kooris apelsini. Kui ta oli ära koorinud, küsisin, kas ma võiks selle endale saada. Ta lahkelt andis ja kooris endale uue. Kuniks ma apelsini ära sõin, tõi ta omale mingi koogi ja ma olin siukse näoga, et anna siia, et ta hakkas naerma ja ütles, et võttis kaks, et ma ka saaks. Haha, armas.

Vahel mul on tunne nagu elaks
Alcatrazi vanglas, seal ka vangid rääkisid, et hea söök, aga sitt elu. Siin sama. Süüa saab hästi. Tegelikult elu polegi nii halb, tuleb võimalikult palju üle olla asjadest ja elada hetkede nimel.

Köögis on mingi uus poiss tööl või tuli ta puhkuselt või polnud ma teda varem näinud, aga ta näeb välja täpselt nagu "100-foot journey" filmi peanäitleja. Täpselt samasugune! Ma varsti lähen küsin talt, kas ta ongi see sama kutt.

Õhtul saime oma töögraafikud, aruanded ja mul oli töötunde 212,75 ja 3.5 ületundi. Arvestades, et ma alustasin tööd kuuendal, siis viis päeva otsa veel ja nii tulebki mingi 250 tundi kuus tööd. Vapsee elu ikka.

30.juuni, 26.päev laevas, Saint Tropez.

Hommikul sujus töö, mis puudutas tempot, aga ei sujunud üldse, mis puudutas koostööd. Ma lihtsalt ei suuda ennast jagada kahe tüdruku vahel, ma rebin ennast pooleks ja ikka tundub neile, et ma aitan teist rohkem. Võino ühele neist tundub. Ja ma niiiiii üritan kogu aeg vahetada, olla sama produktiivne mõlemal pool, teha nalja, olla sõber, aga nohjah. Mis seal ikka. Ei jaksa enam hinge võttagi.

Mis puudutab üleüldiselt suhteid laevas, siis see on ikka müstika, kui palju topitakse nina teiste asjadesse, kui palju räägitakse taga ja kui palju valetatakse. Varsti on siuke tunne, et usu ainult ennast, on kõige lihtsam. Ana Marija ja Marlena küll seletasid mulle, et see ongi laevaelu ja see on nagu omaette planeet selleks viieks kuuks meie jaoks, aga minu jaoks on see üllatus, täiskasvanud inimesed ja käituvad nagu lapsed.

Kuna me lõpetasime töö erakordselt vara, panin ruttu riidesse ja paadiga maale. Laev on Saint Tropez, mis on üks igavesti armas linnake, aga oiiiiii plinn kui kallis! Nagu Monaco korda kaks. Kohtusin sadamas Ingridiga ja ta ütles, et küllaltki mõttetu linn, aga ma ei ütleks. Omamoodi pisike ja armas ja väga ilus. Puhas ka, kuigi prügikaste leidsin tervelt ühe. Alguses tahtsin pizzat sööma minna (Veneetsiast saadik igatsen, aga peab vist ootama kuniks Itaaliasse tagasi lähme), aga leidsin juhuslikult ülipopulaarse jäätisekohviku, kus oli miljon inimest ja kaks palli jäätist maksis 4.50€. Mujal maksis 5€. Tellisin endale ka, sidruni ja piparmündi-šokolaadi ja opaa kui suur see oli! Mul kõht terveks päevaks täis. Muud hinnad olid siuksed, et kokteilid 15€, pizza ka 15€, turistikas t-särk lapsele 20€, magnetid 4€ !!!!! Mu elu kõige raskema südamega ostetud magnetid. Alguses mõtlesin, et ei ostagi, aga siis mõtlesin, et kui suur on tõenäosus, et ma siia kunagi tagasi tulen? Seega tegin raske südamega ostu ikkagi ära.

Laevas panin bikiinid selga ja seitsmendale tekile basseini ja päikest võtma. Esimest korda laeval oldud aja jooksul. Aga nautisin ka sajaga.

25.-28.juuni laevas

25.juuni, päev 21, sea day.

Meil oli pantry meeting jälle, kus räägiti sellest, et me võime hullult pidu panna ja kontorile meeldibki, kui paneme, sest siis me rõõmsad ja töö meeldib ka rohkem, aga et me võiks magada siiski magamise ajal ja tulla tööle näoga, et me ärkasime, mitte, et me peaks magama minema. Ma täpselt ei tea, kes, aga keegi saadeti hommikul magama tagasi, sest ta oli alles täitsa sooda olnud.

Sööklas on tuunikala ja keedumuna. Killu ja Alvar teavad, kui oluline on mulle hea tuunikala ja siin see on! Ükskord ma ostsin mingi 4 erinevat, läksin nende juurde ja ei söönud ühtegi, haha. Lisaks on night snacki ajal kartulipuder, mis maitseb sarnaselt sellele, mida isa kodus tegi, aga on veel soolasem, no meganämm.

Tööl oli meganaljakas õhtu, kuigi on palju asju, millest ei tohi ega saa blogisse kirjutada, piisab teile teadmisest, et neli tundi möödusid linnulennul ja tuju oli lihtsalt nii hea kogu aeg.

Pui: I want you to concentrate to metal parts
Gerli: What do you think I'm doing here?
Pui: I don't want to know.

Ja lihtsalt siuksed naljad kogu aeg.

Õhtul oli latino õhtu, crew baaris ehk terve õhtu minu lemmiklood, Enriqued ja Nossa nossad ja Vivir mi vidad. Leidsin endale ühe Ameerika kuti ka, Sami, kes viitsis mind tantsitada terve õhtu. Vahepeal olid mingid muud tüübid ka, lõunamaa mehed, kelle puusad käisid jumalikult. Mingi hetk Afzal tuli ka tantsima, raius nagu tuld, et tema ei oska, aga oskas tegelikult päris hästi. Mulle meeldivad ikka hullult mehed, kes tantsida oskavad.

26.juuni, päev 22, Sorrento (Itaalia).

Kuigi mul oli IPM ja ma vahetasin selle Jenniferiga ära, olin ma liiga väsinud, et maale minna. Ma ei käinud isegi tekil vaatamas, kuidas see linn välja näeb. Ma pole kindel, kas me siia tagasi ka tuleme, aga võimalik, et tuleme. See kalender on nii pikk, et heal juhul mäletan paari järgmist sihtkohta ainult. Õhtu oli rahulik, Skypesin Killu ja Alvariga, hea mõnus ja kuna mul oli väheke kehva päev ja koduigatsus päris suur, aitasid nemad seda mõnusalt leevendada. Eks see ole, et on häid ja halbu päevi, aga too päev oli küll siuke tunne, et nii kõrini sellest laevast ja kontoripoolest ja kõigest. Kuigi need kontoriinimesed kogu aeg rõhutavad, et oluline on rääkida ja lahendusi otsida ja blablabla, siis tegelikult kerivad nemad ise üles draamasid, mida poleks üldse vaja. Vahel on tõesti tunne, et ma pole mitte tööl, vaid lasteaias ja haigelt ajudele käib küll see, et iga jumala samm on kõigile teada, kuna igale poole sisse ja välja saamiseks peame oma IDkaarti läbitõmbama. See on see halb pool selle laeva elu juures. 

27.juuni, päev 23, Livorno (Itaalia)

Hommikune vahetus oli megahull, kuna 7ndal tekil vahetati madratseid ja terve ülejäänud laeva tüdrukud pidid aitama, sest aega pidi napiks jääma. Reaalsus oli see, et madratsitega jäädi nii hilja peale, et me raiskasime lihtsalt aega, mida me oleks võinud kulutada oma sektsioonis. Siiski olime me mega kiired, lahkusime 13.30 töölt, pulss oli kogu aeg 200 ringis, korrakski ei saanud hingata. Lõpuks, kui valmis olime, läksin otse kajutisse tudule.

Tududa sain ainult tunni, sest olin b-watchis ja töötasin 16-18. Ja siis õhtuse vahetuse ka 18-22. Lahe töö mul ikka. Õhtul käisin söömas ja korraks Afzaliga hängimas ja enne keskööd jälle tudusin, sest ees ootas embarkation day.

28.juuni, embarkation day, 24.päev laevas, Monaco.

Töötasime hommikul lihtsalt tagumikud otsast ära. Ma tegin 16 vannituba 4 tunniga!!!! See juba on tempo. Korraks söögipaus ja juba tagasi teisi aitama, lõpetasime 14.25, alustasime uuesti 15.00, panime 16.30ni, siis oli tunnike pausi + söök, ja kella kuuest kuni kümneni olime jälle tööl. Lahedad on need embarkation päevad ikka. Marija ja Puii mõlemad kiitsid mind täiega, et ma lõpuks näitasin, kui tubli oskan olla.

Õhtul see eest tõmbasime linna peale ära, kuna Nilal on viimane kruiis ja võtame viimast. Laev on Monacos, rahalinnas, megalahe koht lihtsalt, üks nendest linnadest, kus ma ennast jube hästi tunnen.

Dubrovnik, Kotor ja Sea Day

23.juuni, päev 19, Dubrovnik

Enne õhtust vahetust tahtis Maria, housekeepingu boss, minuga rääkida. Uuris, kuidas mul läheb ja kuidas tüdrukutega klapin ja ütles mulle, kes meie vahetust (mina ja Nila vahetasime sektsioonid ära) tahtis ja miks ja ma sain nii pahaseks, sest ma olin sellelt inimeselt otse küsinud, kas tema tahtis ja ta ütles mulle ei. Ja mina veel mõtlesin, et me oleme sõbrad. Mida iganes. Igal juhul kohe pärast mind läksid kabinetti Marija ja Puii, sest nad endiselt kogu aeg kaklesid, kellega ma olen ja pidid selgeks saama selle asja. Samuti palus Maria Marijal oma suhtumist muuta ja mitte minu peale karjuda. Õhtune vahetus oli tõesti super, kõik laabus, keegi ei karjunud, tegime koostööd. Tore. Lõpetasime poole kümne ajal, siis panin ruttu ennast riidesse ja kohtusin suitsutekil Nilaga ja seal liitus meiega ka Slavka, kes on Montenegrost pärit tüdruk. Läksime kolmekesi taksoga linna. Kuivõrd Nila on Horvaatiast pärit, oli hea kindel, ta seletas kõikidega kõik ära. Vanalinnas läksime alguses jääbaari, meile anti sisenedes pileti eest jook ja üleval pandi jope selga ja kindad kätte, nii kodune tunne oli, haha. Veidi aega tsillisime seal, väga lahe oli, ma pole kunagi varem käinud. Hiljem jalutasime linna südamesse ja istusime maha, tegime kokteile ja sõime pizzat, nom nom nom. Tähistasime jaanipäeva. Kella ühe ajal tulime laeva tagasi ja selle asemel, et magama minna, läksime me hoopis crew baari. Geniaalsuse tipp. Seal võttis Afzal mu üle, vahepeal käis Daniel ka ja Paolo oli ka. Päris lõbus situatsioon. Jäin sinna kella kaheni, siis pandi lihtsalt kinni, Daniel saatis kajutisse ära ja tuduvärk.

24.juuni, päev 20, Montenegro - Kotor

Hommik oli nagu ta oli, käisin söömas ja midagi ei läinud alla, ikka väga nõrk oli olla. Tööl läks hästi, me töötame nüüd kolmekesi nagu tiim ehk ei ole Puii ja Marija toad, vaid on meie toad. Kõik. Puii lasi mul üksi teha ühe toa, täiesti nullist ja ütles, et tema arvab küll, et ma olen valmis üksi olema. Marija ütles hiljem sama, et veidi kiirust on vaja lisada, aga muidu on kõik juba tiptop. Tore kuulda.

Lõunapausi veetsin koos Robsoniga, kes oli ühe uue kutiga, Taanist. See uus kutt alles tuli, neljas päev tal. Tundub väga lahe olevat. Arutasime Robsoniga, kuidas lõunapaus peaks olema tund aega, sest kiirustades ei tohi süüa. Ikka pikk arutelu oli meil.

Tööle tagasi, tegime poole kolmeni ja siis riided selga ja linna. Täpselt siis, kui ma välja astusin, hakkas padukat sadama. Ah minge kuradile. Paolo sattus ka linna, jalutasime koos ühe tiiru ära ja laeva tagasi ning tudule ära. Kui üles ärkasin, tundsin, et kuidagi nõrk on olla, söök ei läinud, miski ei toiminud. Hakkasime tubasid tegema ja no anna abi, aina kehvemaks läks olemine. Õnneks Puii ja Marija mõlemad on siuksed emalikud, üks tõi mulle juua, teine rohtu ja pidasin õhtuni vastu. Õhtul käisin söömas, lõpuks, sõin kartulit juustuga ja kartuliputru ja Nila naeris, et kas on võimalik veel rohkem kartulit süüa. Kuna ma aga kogu aeg alguses sõin riisi ja nüüd söön kogu aeg makarone, siis vahel tuleb kartuliisu ka peale. Enesetunne oli endiselt kehva, seega ma keeldusin absoluutselt kõikidest kutsetest baari, tekile (sail away party oli seal, seilasime alates 00.00st ära), suitsule ja läksin magama.

25.juuni, päev 21, sea day.

Tänane oli nagu ta oli, rahvas passis kajutites, tööd oli, aga ei olnud ka ja meil oli treening, kus räägiti tolerantsusest ja austamisest ja sellest, et ei tohi kedagi vägisi kabistada. Hahahaha! Seda treeningut viis läbi see kõige kuumem ohvitser ja no mul oli terve aeg siuke nägu peas, et teda lähen küll kabistama. Kusjuures, kui ma treeningule läksin, ütles ta mulle nii armsalt "hey sweetie," et ma olin ikka jumala sulajäätis juba enne. Haha. Keegi küsis ka, et kust see ilus mees pärit on ja vastus on Itaaliast. Aga ta pole siuke tüüpitaallane, natuke nagu on muud verd ka. Nii kuum!

Kuna meil aga oli palju DND (do not disturb) tubasid, ei tohtinud me enne ära minna, kui kõik teised toad (ka need, kus inimesed sees olid, aga kes polnud DND pannud) olid korras. Me töötasime reaalselt kella kolmeni. Jobud. Kaduge välja oma kajutist ja laske meil tööd teha.

Muus osas kõik tibatoba, Marija vahepeal flipib ära, aga ma olen siuke väike ja nunnu ja süütu, et ma igakord naeratan ja ütlen, et näh, ära nüüd siis kohe karju, lahendan ära. Headus võidab alati, eksole emps?

Itaalia ja Horvaatia, päevad 17-19.

21.juuni, päev 17. Veneetsia. Embarkation day.

Hommikul algas töö 7.30, äratus oli 6.45 ja kuna ma alles ühe ajal olin linnast tulnud, oli üsna unine. Tubasid me alguses teha ei saanud, inimesed ei tulnud välja, aga olime valmis selleks, et ühel hetkel tuleb kõik kibekähku valmis saada. Meil oli kümnest toast üheksa early embarkation, mis tähendab, et kella 12ks pidi valmis olema. Kella 12ks oli meil valmis umbes neli tuba ja kaos oli mega. Lolly läks täitsa segaseks, jooksis nii kokku, et ma lihtsalt võtsin ohjad üle ja meile saadeti abiväge ja viimane tund oli siuke jooksmine, et ma olin nii väsinud, et kui ma sööklasse jõudsin, jõin kolm klaasi vett järjest ära. Tänu teistele tüdrukutele saimegi valmis ja ütleme nii, et ilus lõpp mul oma sektsioonis. 12.55 läksime sööma, 13.10 olime juba tööl tagasi, seitsmendal korrusel oli järgmine kaos, kõik tüdrukud olid seal abis. Ma ei teagi, mis seal juhtus, sest kui meie jõudsime, oli ainult 2 tuba tehtud ja tundus, et midagi on väga valesti. Aga noh, embarkation päeval peavadki kõik üksteist aitama, seega pole hullu. Lõpuks saime kajutisse 14.30 korraks, et tööriietus ära vahetada. Meil on hommikuti helesinine ja õhtuti must kleidike (kleidikesest on asi väga kaugel, nunnarüü on selle nimi), pidime õhtuse panema. Kell kolm olin juba üleval tagasi, aga nüüd uues sektsioonis. Mul neid nüüd kaks. 22 tuba kokku. Marija ja Puii on mu koostööpartnerid. Tutvusime reisijatega ja üks kutt oli täiega naljakas, ta istus rõdul, peaaegu alasti, üksinda kajutis nagu, palus meid, et me tooks talle patju ja naisi. Ja palju. Andis kopsaka jootraha ka. Puii ütles, et tema sinna tuppa üksinda ei lähe, et nii õudne mees hahahahah. Puii on Indiast pärit, siuke pisike pilukas ja ta inglise keel on siuke tsingtsangtsung, et esimesed paar tundi ma kodeerisin seda. Marija on Serbiast pärit, meie laeva veteran, nagu nad teda kutsuvad. Mõlemad on väga toredad, aga kuna ma peaks neil mõlemal olemas olema, ei suuda nad mind ära jagada ja nii ma õhtul tegingi kakskümmend pagana kaks tuba. Me lõpetasime töö 22.15. Seega ma olin 7.30-22.15 tööl ja sain selle aja jooksul ühe 15min söögipausi ja ühe 30min unepausi. Väga jõhker, no ikka väga.

Pärast tööd panin riided selga, klapid kõrva ja läksin lihtsalt laeva esiotsa istuma, suurest pingelangusest olid pisarad ka silmas. Seda kõike oli ühe päeva jaoks liiga palju. Kuna laev parasjagu lahkus Veneetsiast, oli ka väga ilus ja armas õhkkond ja nii ma seda üksi nautisingi.

Hiljem ma käisin söömas, sest ma viimati ju sõin kell 13. Tol hetkel oli kell  23. Ei ole mõtet üldse arvutama hakata, kogu see päev oli üks suur kaos. Söögiisu muidugi polnudki, tuju oli nii ära ja järjekord oli nii pikk,ma ei viitsinud seista. Ei jaksanud isegi. Paolo töötab köögis ja ta siis käis järjekorra väliselt süüa võtmas ja tõi mulle ka makarone, et ma ometi sööks, ütles, et ma nii tujust ära. Kusjuures nad Cristinaga mõlemad üritasid mind ikka baari ka meelitada ja kui ma ütlesin, et see asi jääb minust puutumata, siis nad said aru, et asi on tõesti halb. Mina juba naljalt baari minemata ei jäta.

Aa, üks külaliste paar, nad vist olid Kanadast, uurisid, kust ma pärit ja rääkisid juttu ja täiega toredad olid ja järsku see mees ütles, et kurat, ma olin nii kindel, et Sa ameeriklane, kasutasid selliseid sõnu tekstis ja selline aktsent ka juures. Naersin, et sealt ma selle keele ära õppisin jah ja siis nad ütlesid, et üks halb asi kruiisilaeval on see, et osa töötajaid ei oska inglise keelt ja see teeb nendega suhtlemise väga raskeks. See asi on vastastikune, te ei kujuta ette ka, kui suur vaev on rääkida reisijaga, kelle ingliš on olematu ja siis talle näiteks seletada, et drill on kell 20 ja tema muster station on galaxy lounges ja ta peab päästevesti selga ajama ja oma turvakaardi sinna külge pistma. Jah.. võite ettekujutada.

Päev oli nii õudne, et enne keskööd ma juba magasin kajutis.

22.juuni, päev 18, Rijeka.

Hommik algas kaosega, need tüdrukud lihtsalt ei suuda ära jagada, kummaga ma olen ja nii on üks suur sõda kogu aeg.

Marija on siuke inimene, et ta normaalselt rääkida ei oska. Ta karjub ja süüdistab kogu aeg. Ma küll teadsin seda juba ette, sest Nila oli mind hoiatanud, aga alguses ma ikka üritasin empsi meetodit kasutada ja mitte vastu karjuda ja olla rõõmus ja värki, aga no nagu seinaga. Näiteks oli meil veel 2 tuba teha, ta oli kuskil kadunud jälle ja butler oli ühes neist sees. Läksin siis ka sisse, hakkasin tegema ja järsku tuleb Marija, et mida kuradit Sa siin teed? Äkki mul on Sind mujal vaja? No eee.. näita siis, kus Sa oled, et ma ka teaks, et abi koht on. Olgu öeldud, et ta ei vajanud mingit abi.

Ja ta lubas mu ära tappa.

Puii see eest on megaarmas ja siiras ja pole kunagi pahane mu peale. Kuigi ta kommenteerib teatud asju, mis ma unustan või teen valesti, siis ta ei ütle seda kunagi halva tooniga.

Töötasime õhtul 22.30ni, aga ma polnud isegi väsinud. Üleväsinud pigem. Kuna meil oli chillout õhtu kuuendal tekil, kus ma polnud kunagi käinud, otsustasin sinna minna. Käisime koos Paologa. Alguses ostis tema mulle joogi, siis ostis mingi tüdruk ja lõpuks tuli Afzal (see India kutt, kes eestlasega abielus on) ja ostis ka mulle joogi. Jube palju jooke. Rääkisime Afzaliga hästi pikalt, ta hästi hästi armas inimene ja süstib alati positiivsust sisse. Poole ühe ajal läksin magama ära, et hommikul uue hooga alustada.

23.juuni, päev 19, Dubrovnik.

Töötamine hommikul oli väga keeruline, kuna meil oli crew drill, mis kestis väga kaua. Täna oli tulekahju ja me pidime laeva hülgama. Kogu meeskond! Kujutate ette, kui kaua see aega võttis? Aga täna olin ma õigel ajal õiges kohas ja isegi päästevest oli seljas, seega läks kõik hästi. Õues kiusas meie ohvitser meid, mind ja Anat ja Jenniferi. Meil on nii öelda päästeküsimused, aga no mulle ei jää meelde need vastused, ma mäletan ainult, et 10 000 kalorit süüa on päästepaadis. Muud ma ei tea. Ja siis ta muudkui küsis ja küsis ja küsis ja ma lõpuks naersin, et unusta ära, lähme teeme mohitosid. Ta hakkas ka naerma. See on see meie kõige ilusam ohvitser. Huuuh...

Ma ajasin täna hommikul töötades veetünni ümber, terve koridor oli vett täis ja ainus, mis Puii ütles, oli "baby baby babbyy.." Nii naljakas. Ta ikka megaarmas.

Töö lõpetasime pool kolm, läksime seekord Jennyga õue ka, käisime odavat internetti kasutamas ja ilusat ilma nautimas. Õhtul vist lähme Dubrovniku peale ka, jääbaari. Laev on sadamas kuni kella kolmeni öösel, seega aega peaks nagu olema.

19.-20.juuni, Horvaatia ja Itaalia

19.juuni, päev 15, Rijeka.

Hommik algas paduvihmaga, seilasime Rijeka (Horvaatia) poole ja ilm läks aina koledamaks. Inimesed ei läinud seetõttu ka kajutist ära ja nii see hommik venis ja venis. Ma tegelesin terrassil akende pesuga (ma tean, et väga kaval vihma korral) ja igakord kui ma uuesti õue pidin minema, mõtlesin, et suren ära. Jääkarude maalt pärit küll, aga jeebus kui külm ja märg. Mul oli IPM ehk maale ei saanud, andsin oma vaba päeva Nilale, et ta saaks oma perega kohtuda. Ta kohtumine perega läks nii hästi, et ta sai teada, et sai scholarshipi Korea ülikooli ja lahkub kahe nädala pärast laevalt. Talle eriti nagu nii ei meeldinud ja võite ettekujutada, kui happy puppy ta nüüd veel on. Veidi oli isegi kade meel, kogu see situatsioon, et nägi peret ja saab ära minna ja saab scholarshipi. Mitte, et ma tahaks ära minna, aga see on nagu väiksena suvel laagrites, et kui teistele tuldi külla või järgi, oli väike kadedus sees.

Igal juhul magasin ma lõuna maha ja Lolly aitas mul valetada Paolole, et ma magan, sest ma ei viitsinud temaga üldse hängima minna. Väga armas temast muidugi. Õhtune töö möödus rahulikult, lõpetasime enne poolt kümmet juba.

Ahhaa meil oli pantry meeting ka. See on päris lõbus, kell kuus saame köögis kokku ümber suure laua, korruste kaupa (kõik 11nda korruse plikad on koos) ja siis räägitakse, mis hästi, mis halvasti, mis muutused ees jne. Seekord räägiti sellest, kui oluline on "do not disturb" märk, põhimõtteliselt kui siis kasvõi kogemata inimest häirida, saab põhimõtteliselt kohe krimka ka kaela. Haha! Jabur. Keegi tüdrukutest oli koputanud uksele, kus oli see silt ja see inimene esitas kaebuse. Kolm kaebust ja ciao pakaa laevake.

Meie kolimine Jenniferiga jäi jälle ära, kuna ohvitseril läks veidi sassi see asi ja nii ei läinud läbi nagu me tahtsime. Ma olin nii endast väljas sellepärast, aga Jennifer lohutas, et me saame ju niisama ka koos olla ja ei ole mõtet kurvastada. Tööl mu asetust aga muudetakse küll, uuest kruiisist enam ei ole Lollyga, olen Marija ja kellega iganes ja mul on 27 tuba!!!! Ma ei tea küll, kuidas see toimib, aga eks siis ole näha. Päris mitu vahetust tehti. Mulle meeldib see, et mind 11ndalt korruselt ära ei võeta, nii saan varsti penthouse attendantiks. Igati lahe oleks ja naised saunast rääkisid ka, et penthouse plikasid on puudu, seega võib-olla mõtleb kontor samamoodi. Neil ju lihtsam nullist õpetada välja kui hakata ringiõpetama kedagi, kes siiani teise korruse peal olnud. Need penthoused on ühed hullud värgid, näiteks Crystal Penthouse ei taha keegi kunagi endale. Ja erinevad on stiilid ka, tavaliste kajutite ja Penthousede stiil ja need lisavidinad, kellel on, kellel pole. Näiteks butlerid on ainult penthouses, ma ei kujuta oma elu ilma nendeta ettegi.

Õhtul toimus pidu. Terve laev elab selles rütmis,  et päev otsa hull töö, aga õhtul lõõgastus. Pidusid oli lausa kaks, üks O-baaris, teine crew baaris. Ma olin teises. Alguses tsillisime Jenniferiga, vahepeal meiega liitusid igasugused inimesed, siis paar kutti ajasid ligi ja lõpuks kui ma olin üritanud juba kolm korda magama minna (iga kord püüdis keegi mu kinni ja vedas baari tagasi), oli kell kaks ja no selge oli see, et hommikul on enesetapp.

Aaja, üks naljakas asi juhtus veel. Sõin mina rahus sööklas, järsku näen, et üks kutt kaks lauda eemal lihtsalt jõllitab. Ma siis naeratasin talle vastu ja nii see jäi. Pärast kui ma olin nõud ära viinud, ootas ta mind väljas, et ennast tutvustada ja minuga tutvuda. Ja siis tegi seda brasiillaste kaks musi põse peale ja ma olin ikka megasegaduses, et mida ta teeb või mida mina tegema peaks. Hiljem ta lisas mu facebookis sõbralisti ka veel. Naljakas see laevaelu ikka, ma varsti ei mäleta enam kõigi nende nimesidki, kelle juuresolekul ilusti käituma peab.

Küsisin Nahazarilt ka kuidagi automaatselt, et kas ta töötab homme ja ta vastas, et muidugi, puhkusele tulid vä? Haha. Siis tuli meelde küll, et meil 7 päeva nädalas töö.

20.juuni, päev 16, Veneetsia.

Hommik oli nii nagu arvata oli. Surm mis surm. Ei maitsenud toit, ei meeldinud riided, külm ja paha. Ükski inimene ka ei meeldinud.

Laev jõudis sadamasse kella üheksa ajal. Sadamas oli kuus kruiisilaeva!!! Ime, et üldse ära mahtusime. Ikka jumala ninad koos olid kõik. Ilm alguses oli pilvine, siis päike ja lõpuks, kui ma vabanesin ja tahtsin välja minna, sadas paduvihma. Tere tore. Töö oli veidi tüütu, kuna kõik pakkisid (kruiisi viimane päev) ja passisid kajutites ja meil oli palju tühja istumist. Samas saime koostööga kenasti hakkama ja meie töötamise aeg oli ka produktiivne. Üks tuba andis meile tippi nii palju, et kui ka ükski teine tuba ei oleks andnud, oleks ikka sama summa põhimõtteliselt koos mis eelmisel korral. Aga nad olid sigatoredad ka,  need vanaema ja vanaisa, kes meil sellest suurest perekonnast olid. Õhtu jooksul tuli neid ümbrikke ka mujalt, no ikka jumala tsill see elu.

Mul heameel, et see kruiis läbi saab. Päris mitu piinarikast kajutit oli ja crystal penthousest ei hakka üldse rääkima. Lisaks oli meil üks üksik naine, kes käis kogu aeg vannis. Kaks korda päevas. Ja iga kord hunnikuga vannisoola ka, mistõttu oli vann pärast üliõline. Kuna see jacuzzi (see vist nimetus mullivannile) pesu on minu teema, siis see ajas ikka ülinärvi lõpuks. On see üldse inimlik nii palju Jacuzzis käia?

Samas oli töö üsna lõbus, mul isegi veidi on kahju, et nüüd meid ära vahetatakse, meil just hakkas välja tulema ja õppisime üksteise stiili tundma. Kivanc, meie butler, kostitas meid värske apelsinimahla ja veega. See osa mulle meeldibki butlerite juures, et nad täiega hoiavad oma tüdrukuid. Enne see Jijo hoidis veel eriti.

Pärast tööd otsustasin, et mina nüüd lähen linna, muidu jääbki Veneetsias käimata. Laevalt maha saamine oli hull labürint, mõtlesin, et annaks jumal, et pärast tee üles ka leian. Jälgisin siis silte, kõndisin exiti poole ja jõudsin mingi laeva järjekorda. Ega ma aru ei saanud, kuhu või mis, aga tundus, et see paat mu linna viib. Hinnakiri oli ka üleval. Tahtsin isegi pileti osta, aga keegi ei müünud. Mõtlesin, et kui nii, siis nii, ei mingit piletit. Läksin peale ja nägin, et tegemist Celebrity (teine kruiisilaev meie kõrval) shuttlega. Davai, täna olen Celebrity pardal.

Paat sõitis 25 minutit, jõudis kesklinna või noh sellele põhiväljakule. Jalutasin ringi ja nautisin ja mõtlesin jälle, et no on ikka elu, kesköösel jalutan mööda Veneetsiat. Paradiis ju tegelikult. Mul oli ka kindel plaan pizzat saada (suveks vormi ikka), otsisin kohta, kus oleks palju inimesi ja hea menüü ja nii ma omale pizza skoorisingi. Ulme kui hea. Itaalia on ikka top3 riik maailmas, kus ma kunagi nälga ei jää. Võib-olla isegi top1, Ameerika tihedalt kannul.

Mis puudutab Veneetsiat, siis ma olin siin varem ka käinud, klassiekskursiooniga, aga siis ei meeldinud see mulle üldse. Täna mulle täitsa meeldis. Veidi ahistav on see, et ise kuskile minna ei saa, kogu aeg on vesi vastas, aga samas, eks igal linnal ole oma võlud ja valud. Mul heameel, et seekord lahkun siit rahulikuma südamega. Kusjuures, väljas oli 23 kraadi ja mul oli nii kampsik kui ka tagi seljas. Lolly ütles mulle enne minekut, et ma tagi kaasa võtaks ja jumal tänatud, et võtsin. Nii ära hellitatud nende soojade ilmadega. Õnneks kui mu mälu mind ei peta, kruiisime nüüd alla tagasi ja siis Hispaania poole, saab jälle sooja.

Pärast jälle 25 minutit sõitu laevale tagasi ning siis kibekähku magama, sest homme on 24-tunnine tööpäev. Hurraaa, let's go, kolmas kruiis minu jaoks alaku.

18.juuni, päev 14, Dubrovnik

Eelmise päeva jätk. Powernap jäi tegemata, sest emps võttis mu korralikult ette ja arutles minuga, et äkki ma peaks püüdma Lollyga teistmoodi käituda. Et isegi kui tema plärtsub, siis mina olen ikka hea ja küsin, miks ta karjub. Ja ma tegingi nii ja uskuge või mitte, aga see töötas! Ta oli ülisõbralik, isegi kiitis mind paar korda ja meie koostöö täitsa sujus. Samas, meil paar õhtut ennegi nii olnud, mulle tundub, et ta on õhtuti paremas tujus lihtsalt. Õhtu oli megahull, inimesed panid kõik toas pidu ja no ei tulnud välja. Meie saatsime oma butleri küsima penthouse'i, et kas on vaja või ei ja nad ütlesid ei, seega meil oli korras, aga Ivana ja Ana ootasid ikka mega kaua ja me koos nendega, aitasime neil viimased toad veel pool kümme ära teha.

Kui ma üks päev rääkisin laeva kiikumisest, siis tol õhtul oli ikka laustorm. Balconyl (kas see on rõdu eesti keeles?) padjad lendasid ja vesi pritsis kuni 11nda tekini välja. Mõtlesin, et nüüd saangi teada, kas mu meremehest vanaisa rääkis tõtt, et merehaigus on ainult kord elus või jään uuesti. Asjad olid kummuli ja me ise kõndisime ka väga imelikult, viltu. Aga tundub, et tõsi on taga, sest mina vähemalt ei tundnud küll midagi peale veidi kreenis oleku.

Õhtul oli chillout crew baaris, joodi veini, söödi juustu ja kreekereid, kuulati muusikat, räägiti juttu. Me veidi hängisime Jenniferiga, sest kuna ta eelmine õhtu magas, pidin ta kõigega kurssi viima, mis juhtunud oli. Daniel oli ka seal ja Nahazar ja John Paolo (see on see filipiini kutt bussist), seega lõbus oli. Ja juust maitses hästi, nagu juustukuningates. Umbes ühe ajal (ehk kellakeerates 12 ajal) läksime magama. Jooksin Johniga trepi peal veel kokku ja ta ütles, et läheb laulusõnu otsima, et mingi akustiline võistlus tuleb. Soovisin head ööd, läksin tuppa, jõudsin ainult püksinööbi lahti teha ja telefon helises - John kutsus õue. Käisime siis seitsmendal tekil veidi istumas, megatuul oli, aga mitte külm. Rääkisime juttu, hiljem ta näitas mulle oma kajutit, sest neil on kolmene ja ma polnud seda näinudki. Lõpuks sain kahe ajal magama. Keerasin kella tagasi ja uinusin magusalt.

Hommikul oli aga siuke väss peal, et no ulme. Ükski kehaosa ei liikunud. Ma üldse mõtlen, et peaks sinna spaasse kebima vahepeal, massaaži saama, jalad on ikka nõks valusad, kannad just ja selg vahel teeb haiget. Selja kohta meil kusjuures just oli loeng täna, kuidas seda hoida ja ega ma väga ei hoia küll. Eks kui häda käes, hakkan hoidma.

Töö läks jälle libedalt, kuulasin oma ema sõnu ja me ei kakelnud Lollyga kordagi, tegime kiirelt ja puhtalt kõik ära. Lõpus ta isegi ütles mulle, et annan 5 minutit, jõua valmis, jõudsin neljaga. Isegi paar nalja tegime. Kuigi ma tunnen endiselt, et mingeid sõpru meist ei saa ja ma ei hakka oma südant talle kunagi puistama, siis koostöö mõttes saame ehk hakkama. Täna peaks teada ka saama, kas saame Jenniferiga ühte tuppa ja pärast seda vast läheb lihtsamaks. Ainult tööd koos teha on okei.

Laev oli täna Dubrovnikus, aga kuidagi väga lühikest aega, 16.30 pidid kõik tagasi olema. Linn oli 25min kaugusel sadamast ja viimane buss tuli 15.30. Kuna ma lõpetasin töö nõks enne kahte, oleksin jõudnud alles 14.30 bussile, 25 min sõitu (14.55) ja oleks saanud 30min olla (15.30) ja pidanud tagasi tulema ja lisaks ei tohi crew viimase bussiga tulla, sest reisijaid on palju ja kui buss on täis, jäetakse meeskond maha. Ilma naljata. Seega, ajaliselt ei mänginud täna see Dubrovnik üldse välja. Kuna me 23ndal oleme siin uuesti ja siis overnight, siis ma lähen siis. Linna peale pidu panema. Haha!

Lõunal hängisin veidi John Paologa, vaatasime Revenge'i ja rääkisime juttu ning pärast tudusin kohe mitu tundi. Õhtune töö läks suure hurraaga, sest saime enne tööd teada, et me Jenniferiga ühte tuppa 21sest. Juhuu! Kõik toad koristasime ära kiiruga, meil oli üsna tore koos, tegime jälle nalja ja värki. Inspektsioon käis ka, aga pole veel paberit näinud, et kuidas läks. Homme ilmselt saab.

Kuit öö läbi sai, oli kell pool kümme ja ma olin pool tundi järjest duši all. Lihtsalt lasin soojal veel joosta ja ei teinud mitte midagi. Nii hea. Hea, et keegi ei karju, õõõõõõ ära raiska vett. Kuigi tänane treening oli veeraiskamise teemal just. Muidu ma olen kokkuhoidlik, aga no täna ei saanud. Ei viitsinud, see tähendab. Hiljem käisin Jenniferi laeva pealt otsimas (ta on kogu aeg kadunud, ilma naljata), leidsin nad koos Rubsoniga suitsutekilt. Ajasime juttu ja käisime siis night snackil, kus meiega liitusid Cristina (ka Brasiiliast) ja Daniel, kellel oli väike paus töö vahele. See brasiillastega hängimine on viinud selleni, et mult on mitu inimest küsinud, kas mul topelt kodakondsus või miks mul telekas (panen pildi allpoole) on Eesti, aga olen kogu aeg brasiillastega.

Hiljem tegime Cristinaga kiire baari tiiru. Kusjuures, täna oli x-boxi õhtu, pakuti popcorni ja tsipsi ja mängiti. Ma ei läinud, aga kõik rääkisid, et lahe oli olnud. Enne keskööd olin aga juba voodis tagasi, hoolimata sellest, et kõrvalkajuti noormees anus, et ma kauemaks jääks.

Muus osas nii palju, et Jenniferil on koduigatsus ja kohe meeletu, nii kahju on. Ei oska midagi teha ka ja näen lihtsalt päevast päeva, kuidas ta on kurb ja kuidas ta postitab Facebooki kurbasid staatuseid. Õnneks kuna mina ei ole üldse kurb ega igatse, siis sellest on abi. Täna just Cristina küsis, kui palju redbulli ma joon või kust ma selle energia võtan. John Paolo ütles ka, et ma äratasin huvi sellega, et ma kogu aeg naeratasin. Väike päike siin ka. Nii hea.