Kuigi ma sellel hetkel veel ei teadnud, millal ma ära lähen ja kui kaua mul on aega veel oma sõpradega tsillimas käia, korraldasin ma ühel novembrikuu õhtul enda juures peo. Ma ei nimetanud seda lahkumispeoks, pigem niisama peoks ning osa inimesi ei teadnudki üldse, mis teema oli.
Igal juhul olid sinna kutsutud mu lemmikud ning enamik neist ka tulid kohale. Sain kingitusi, sõime-jõime, mängisime Aliast (paarid loosisime, aga ikka sattus nii, et paar couple'it olid koos), mis oli kohutavalt naljakas ning sõime torti, mille tegi taas kord mu lemmik torditegija Kerly Lorup.
Pean ütlema, et kuna ma oma minekuaega ei teadnud, ei osanud ma ka seda pidu võtta kui viimast ning ei olnud ka eriti kurb, kuigi tordi lahtilõikamise hetkel ikka korra läksid silmad märjaks, nutma just ei hakanud, aga lihtsalt läksid veidi märjaks. Mõni teine nuttis küll. Aga ma olin väga rahul, sest olgugi, et ma ei lähe igaveseks ja et ma ei sure ära ja et ma saan kõigiga edasi suhelda, siis mulle meeldib oma sõpradega pidutseda ja aega koos veeta ning mul on heameel, et see asi jälle niivõrd hästi õnnestus.
EDIT: Tegelikult mul oli veel üks majapidu ja siis veel sünnipäevapidu ja alles siis läksin ma ära, aga armas on mõelda, et mul oli ametlik lahkumispidu ka.
No comments:
Post a Comment