Seilame, seilame

12.juuni. Kaheksas päev laevas. Istanbulis.

Õhtune vahetus oli suuresti tutvumiseks uute külalistega. See kruiis saab vägev olema. Esiteks juba sellepärast, et mu koostööpartner mind mega närvi ajab ja ma päevi loen, et temaga enam töötama ei peaks ja teiseks, sellepärast, et 11ndal tekil on kahel pool koridori kaks suguvõsa. Meie poolel on neil neli tuba, ühes ema ja isa, teises lapsed, kolmandas vanaema ja vanaisa, neljandas ka üks vanaema miski lapse ja veel väiksema lapsega. Päris täpselt ei saanudki aru, aga igal juhul palju on neid. Ja luksussviidis on jälle mingid pilukad, seega on kaks varianti, kas pilukad ongi rikkad või on nemad lihtsalt ainsad, kes oma raha niimoodi kulutada raatsivad. Ilma naljata, ma ei saa lihtsalt aru, nagunii ju poolt kajutit ei kasuta üldse. Eelmised said viimasel päeval teada, et neil oli kaks vannituba. Üldiselt on kruiis väga lärmakas, absoluutselt kõik kajutid on väljamüüdud ja sellepärast on ka paljudes tubades lisavoodid, mis on siis diivan, mida neiud igal hommikul kokku panevad ja õhtul jälle lahti võtavad. Meil on neid vist kolm. Tüütu värk.

Õhtu läks enam-vähem, pärast vestlust ülemusega, tõmbas üks neiu ennast tagasi, aga reaalsus on ikka halb. Poleks uskunud,et nii palju muudab suhtumist siin teine inimene ja mitte töö, mida ma teen. Lõpetasime veidi enne kümmet, käisin pesus ja ei leidnud enam oma kammi. Ma suht kindel, et see pliks võttis ära, haha. Käisin õues värsket õhku hingamas ja Karolin tegin mulle üllatuse ja helistas mulle Skypes. Pärast nii sitta (vabandust väljenduse pärast) päeva oli see ikka väga ilus žest.

Pärast käisime söömas, sõin lihtsalt hunniku kana ära, sest lõunal ei söönud, õhtul oli pizza, mis ka väga ei läinud ja nii oli öösnäkk ainus võimalus süüa. Pärast sööki tsillisin veidi Jenniferi toas ning siis käisime baaris joomas. Selline päev ajab jooma ja Karolin ütles enne, et reede on ja Brasiilias oli Valentinipäev. Aww!
Kahjuks on Jenniferiga koos hunnik teisi brasiillasi, kes kogu aeg minu ära unustavad ja lihtsalt portugali keeles mulisema hakkavad. Ühel tüdrukul tuli keskööl sünnipäev, tähistasime ja siis leidsin baarist Ingridi!!! Pole vist kunagi nii hea meel olnud eestlase nägemisest. Sain talle kõik ära kurta ja pisut abigi ning küll kõik saab korda. Sõrmed hästi risti kõigil, et mu soov täituks.

Ps! Tegin sammude rekordi, veidi üle 25000 ja 21km. Ma loodan, et ma saan sama kõhnaks nagu mu isa, kui ta kõndima hakkas iga päev (kuigi kui ma söömist jätkan, siis enne saab hiinlane Ameerika presidendiks). Tegelikult on päris lahe, ma mõtlesin, et Tallinn Marketing weekil kõndisin palju, aga see, mis siin toimub, on hullumeelne.

13.juuni. Üheksas päev. Laev lahkus Istanbulist kell 12, järgneb päev merel.

Hommik ei alanud just kenasti, aga noh,ma arvan, et ma ei peaks oma partnerist enam rääkima, sest Sneha pidi hakkama mu blogi lugema ja ta sureb muidu naerukrampidesse. Ta ütles mulle kohe, et see tüdruk on tüütu ja ta ilmselt ei hakka mulle meeldima.

Päev oli pikk ja kestis kaua, hommikul töötasime 8-14.15 ja siis magasin tunnikese ning kell 16 olin juba treeningus, mida viis läbi vist kõige nunnum mees laeva meeskonnast. Üks on veel siganunnu ja Colin läks ära, aga no need kolm ma paneks top3'ks küll. Raske oli teemale keskenduda, kui siuke kompu klassi ees on.

Õhtul panime tööd 18-21.30, täiesti ulme on ikka see lisavoodite tegemine, siuke kemplemine, et anna abi. Saime ka oma toakaaslasega sõbralikumale toonile, aga ma olen veidi umbusklik endiselt. Eks ole näha. Ps! Tal on terve sahtli täis nuudleid. Ilma naljata. Hahahahaaa. Geniaalne.

Täna on ka lõpuks pidu, mida ma juba mitu päeva olen oodanud. Iga hommik läksin töötajate tahvli juurde, et kas on pidu või ei ole. Täna on Filipiinide iseseisvuspäeva tähistamine. Minu poolest me võime terve maailma iseseisvusi tähistada, ausõna.

Laev on merel ja hommikuks jõuame Izmiri, kus pidi megailus rand olema, Jennifer ütles, et see ainus koht, kus ta maha tahab minna. Nila käis täna minuga graafikuid vahetamas, me lähme 2 korda tema kodulinna. Ma nii kade. Teeks ka ühe Tallinna otsa. Samas ilma poolest mulle meeldib, et me siinpool oleme. Kuigi kui Sandra täna pildi mu kodust saatis (neil oli seal pisike pidu), siis kiskus küll silmad märjaks. Kuidagi siuke tunne jälle, et eieieii aitab, tahan koju. Ma ei ole koduigatseja ja ma ei ole ka praegu meeleheitel, aga pean tunnistama, et siin töötades on mõtted kodul tunduvalt tihemalt kui USAs elades