Viimased nädalad, tegelikult isegi viimane kuu Eestis, oli üpris raske. Just sellepärast, et mu sõbrad ei teadnud, millal ma ära lähen ja ma ise nägin väga vaeva, et oma saladust hoida. Nii saigi lubatud väga palju katteta lubadusi. Ma ei tee seda tavaliselt kunagi, aga seekord oli eriolukord ja nii ongi see sissekanne nii-öelda minu vabandus oma sõpradele, kes seda lugedes ilmselt on juba minu peale päris pahased.
Seega, palun vabandust, kõigi ees, kellele ma lubasin kuskil olla, kus ma ilmselgelt olla ei saa. Ausalt öeldes ma mingil hetkel unustasin ise ka oma mineku ära, sest nii palju häid plaane pakuti ja ma tõesti tahtsin neist kõigist ka osa võtta. Igal juhul, ma tulen tagasi ilmselt kuskil novembri kandis ja küll me siis tagantjärele teeme neid üritusi. Ja uskuge mind, see suur viha, mis teie sees praegu on, kaob selle viie kuuga nagu tina tuhka ja mõelge selle peale, et mina olen ju õnnelik ja mina sain ju rõõmsalt minna. Et need kuud tuleks vägevad!
Teiselt poolt loodan ka, et nüüd saavad need sõbrad minust aru, kes minuga kohtumise viimasel hetkel tühistasid ja kelle peale ma ääretult pahaseks sain. Põhjus oli ju lihtne, just sellepärast, et mina teadsin, et need võimalused olid viimased. Sellest on tegelikult kahju. Aga noh, mis seal ikka, see oli mu enda otsus niimoodi lahkuda.
Tööle andsin ma lahkumisavalduse juba mai alguses, minu viimane tööpäev oli 29.mai. Viimane nii-öelda suur projekt oli Tallinn Marketing Week, mis tõesti oli väga suur ja mis nõudis väga suurt keskendumist viis päeva järjest. Minu ülesanne oli logistiliselt kõik tööle panna ja sellega ma ka hakkama sain. Sain hakkama iga uuendusega, sain kõik inimesed õigel ajal õigesse kohta. Ise olin päris uhke enda üle. Selle ürituse viimasel päeval oli mul küll klomp kurgus, kui üks välisesineja ütles, et ta võtaks mu omale õnnelikkuse maskotiks ja mu ülemus lubas pika soovituskirja kirjutada.
Viimase nädala kolmapäeval olime me kogu kollektiiviga spas ja pärast õhtusöögil räägiti jälle, kuidas mind igatsema jäädakse ja kuidas ma pean ikka novembris tagasi tulema ja Marketing Weekile ka järgmine aasta ja mis mõttes ma oma töölepingu ära lõpetasin, oleks võinud ju lihtsalt peatada jne. Oma viimasel päeval lahkusin pisarates ja ma polnud ainus ning isegi mu ülemus kirjutas mulle hiljem Facebooki, et ka nemad on pisarais.
Sel hetkel tundsingi, et olen kõik õigesti teinud ja nüüd on aeg edasi liikuda. Tipus, nagu öeldakse.
Kui võõrad mõtlevad, kuidas ma töölt lahkumist sõprade jaoks serveerisin, siis õnneks polnud see eriti raske, sest kõik teadsid, et minu projekt lõppes mai alguses ja Tallinn Marketing Week oligi viimane suur pingutus. Nii tunduski kõigi jaoks üsna loomulik, et ma ka tööl juunist enam ei käi. Eks ma muidugi ise valasin ka õli tulle, rääkides jaanipäevast, Õllesummerist, 4.juuli peost ja muust säärasest. Ma pean tunnistama, et pole iial olnud midagi raskemat, kui varjata päeva, millal lahkun. Isegi mu isa lobises selle mu sugulasele täiesti kogemata välja. Võite siis ette kujutada, kui palju kordi ma ise peaaegu ennast sisse rääkisin.
Kaks nädalat enne minekut sain ka laevafirmalt juhised online-treenimiseks. Lihtsalt, et ma tunneks ennast kindlamana ja saaksin asjadest paremini aimu. See tegelikult oli päris kasulik, sest hoolimata sellest, et ma tean, kuidas viisakas olla, siis ma väga ei teadnud, kuidas inglise keeles ekstreemselt viisakas olla ja see osa kulus väga abiks ära. Parim koht videos oli see, et iga külastaja on külastaja ja kui Usain Bolt tuleb laeva, on ta ka külastaja, mitte, et "OH MY GOSH BOLT IS HERE." Haha. Video lõpus pidin testi ka tegema, ootamatult, õnneks skoorisin 100%-liselt.
Kui jäänud oli veel viimane nädal Eestis, saadeti mulle sadama agendi nimi ja number, kes mu peale peaks võtma ja laevale toimetama. Üritasin teda ka Facebookis leida, aga leida ühte maltalast Paolot oli umbes sama võimatu missioon, kui leida Eestist Mari Kaske.
Viimasel nädalal hakkasin ka vaikselt pakkimisega tegelema. Tõeliselt vaikselt. Panin sisse trenniriided ning mõned pudi-padi asjad, mida Kristi oli mulle rõhutanud, et pean kaasa võtma. Näiteks kreemid, sest õhk on kuiv. Kristi käskis mul ka kuivšampoone kaasa võtta, et ei peaks kogu aeg juukseid pesema (sest vesi on kare, aga noh, seda ta oli usas ka, sellega ma olin arvestanud), rohtusid külmetuse vastu, vitamiine ning laeva enda poolt anti ülesandeks hankida endale mustad baleriina taolised jalanõud, millega tööd teha. Ausõna ma kaalusin crocside ostmist, aga nad ilmselt poleks lubanud mul nendega minna. Haha.
Eks omamoodi sai kõigiga ka hüvasti jäetud, ilma, et nad seda ise teaksid ja nii oli mul oluliselt lihtsam ka. Egoistlik mõtlemine, aga nii pidigi olema. Viimasel esmaspäeval tuli Portugalist Geelika tagasi ja mul oli ikka jumala nutt kurgus, kui ma aru sain, et tema on nüüd kodus, aga mina alles lähen ära ja üldse see tagasitulek oli nii ilus ja armas.Üldse viimasel nädalal õnnestus mul väga palju omi inimesi näha ning oma südames ma nii rahulikult hüvasti jätsingi. Viimase päeva veetsin Aega spas ja hiljem ema liitus meiega, et minna Ott Leplandi ja Tanel Padari kontserdile. Kui me kontserdilt ära kõndisime, oli meie ees pikk pikk sirge, puud, ilus tee ja kõlamas The Suni laul kuidas kõik nii jääbki...
See vist oligi esimene hetk, kui mul tõesti oli kurb. Õnneks ainult hetkeks. Kuna Ae ka teadis, millal ma ära lähen (sellel oli veel omakorda põhjus, miks tema teadis), siis pärast kontserti jätsime hüvasti ja ma tulin koju oma asju pakkima. Kui ma alguses mõtlesin, et raske see ikka olla saab, siis lõpuks ikka kolistasin ma pool üks öösel mööda maja ringi vaakumkotiga, et jumala eest ära mahuks. Kontrollisin sada korda üle kõik oma paberid, et miski puudu poleks (mul on u 300lk pabereid, seega andis kontrollida), hüppasin paar korda koti peal, surusin luku täisjõudu kasutades kinni ja valmis ma minekuks olingi.
Ja nüüd tulebki minna.
Tööle andsin ma lahkumisavalduse juba mai alguses, minu viimane tööpäev oli 29.mai. Viimane nii-öelda suur projekt oli Tallinn Marketing Week, mis tõesti oli väga suur ja mis nõudis väga suurt keskendumist viis päeva järjest. Minu ülesanne oli logistiliselt kõik tööle panna ja sellega ma ka hakkama sain. Sain hakkama iga uuendusega, sain kõik inimesed õigel ajal õigesse kohta. Ise olin päris uhke enda üle. Selle ürituse viimasel päeval oli mul küll klomp kurgus, kui üks välisesineja ütles, et ta võtaks mu omale õnnelikkuse maskotiks ja mu ülemus lubas pika soovituskirja kirjutada.
Viimase nädala kolmapäeval olime me kogu kollektiiviga spas ja pärast õhtusöögil räägiti jälle, kuidas mind igatsema jäädakse ja kuidas ma pean ikka novembris tagasi tulema ja Marketing Weekile ka järgmine aasta ja mis mõttes ma oma töölepingu ära lõpetasin, oleks võinud ju lihtsalt peatada jne. Oma viimasel päeval lahkusin pisarates ja ma polnud ainus ning isegi mu ülemus kirjutas mulle hiljem Facebooki, et ka nemad on pisarais.
Sel hetkel tundsingi, et olen kõik õigesti teinud ja nüüd on aeg edasi liikuda. Tipus, nagu öeldakse.
Kui võõrad mõtlevad, kuidas ma töölt lahkumist sõprade jaoks serveerisin, siis õnneks polnud see eriti raske, sest kõik teadsid, et minu projekt lõppes mai alguses ja Tallinn Marketing Week oligi viimane suur pingutus. Nii tunduski kõigi jaoks üsna loomulik, et ma ka tööl juunist enam ei käi. Eks ma muidugi ise valasin ka õli tulle, rääkides jaanipäevast, Õllesummerist, 4.juuli peost ja muust säärasest. Ma pean tunnistama, et pole iial olnud midagi raskemat, kui varjata päeva, millal lahkun. Isegi mu isa lobises selle mu sugulasele täiesti kogemata välja. Võite siis ette kujutada, kui palju kordi ma ise peaaegu ennast sisse rääkisin.
Kaks nädalat enne minekut sain ka laevafirmalt juhised online-treenimiseks. Lihtsalt, et ma tunneks ennast kindlamana ja saaksin asjadest paremini aimu. See tegelikult oli päris kasulik, sest hoolimata sellest, et ma tean, kuidas viisakas olla, siis ma väga ei teadnud, kuidas inglise keeles ekstreemselt viisakas olla ja see osa kulus väga abiks ära. Parim koht videos oli see, et iga külastaja on külastaja ja kui Usain Bolt tuleb laeva, on ta ka külastaja, mitte, et "OH MY GOSH BOLT IS HERE." Haha. Video lõpus pidin testi ka tegema, ootamatult, õnneks skoorisin 100%-liselt.
Kui jäänud oli veel viimane nädal Eestis, saadeti mulle sadama agendi nimi ja number, kes mu peale peaks võtma ja laevale toimetama. Üritasin teda ka Facebookis leida, aga leida ühte maltalast Paolot oli umbes sama võimatu missioon, kui leida Eestist Mari Kaske.
Viimasel nädalal hakkasin ka vaikselt pakkimisega tegelema. Tõeliselt vaikselt. Panin sisse trenniriided ning mõned pudi-padi asjad, mida Kristi oli mulle rõhutanud, et pean kaasa võtma. Näiteks kreemid, sest õhk on kuiv. Kristi käskis mul ka kuivšampoone kaasa võtta, et ei peaks kogu aeg juukseid pesema (sest vesi on kare, aga noh, seda ta oli usas ka, sellega ma olin arvestanud), rohtusid külmetuse vastu, vitamiine ning laeva enda poolt anti ülesandeks hankida endale mustad baleriina taolised jalanõud, millega tööd teha. Ausõna ma kaalusin crocside ostmist, aga nad ilmselt poleks lubanud mul nendega minna. Haha.
Eks omamoodi sai kõigiga ka hüvasti jäetud, ilma, et nad seda ise teaksid ja nii oli mul oluliselt lihtsam ka. Egoistlik mõtlemine, aga nii pidigi olema. Viimasel esmaspäeval tuli Portugalist Geelika tagasi ja mul oli ikka jumala nutt kurgus, kui ma aru sain, et tema on nüüd kodus, aga mina alles lähen ära ja üldse see tagasitulek oli nii ilus ja armas.Üldse viimasel nädalal õnnestus mul väga palju omi inimesi näha ning oma südames ma nii rahulikult hüvasti jätsingi. Viimase päeva veetsin Aega spas ja hiljem ema liitus meiega, et minna Ott Leplandi ja Tanel Padari kontserdile. Kui me kontserdilt ära kõndisime, oli meie ees pikk pikk sirge, puud, ilus tee ja kõlamas The Suni laul kuidas kõik nii jääbki...
See vist oligi esimene hetk, kui mul tõesti oli kurb. Õnneks ainult hetkeks. Kuna Ae ka teadis, millal ma ära lähen (sellel oli veel omakorda põhjus, miks tema teadis), siis pärast kontserti jätsime hüvasti ja ma tulin koju oma asju pakkima. Kui ma alguses mõtlesin, et raske see ikka olla saab, siis lõpuks ikka kolistasin ma pool üks öösel mööda maja ringi vaakumkotiga, et jumala eest ära mahuks. Kontrollisin sada korda üle kõik oma paberid, et miski puudu poleks (mul on u 300lk pabereid, seega andis kontrollida), hüppasin paar korda koti peal, surusin luku täisjõudu kasutades kinni ja valmis ma minekuks olingi.
Ja nüüd tulebki minna.
No comments:
Post a Comment