Dubrovnik, Kotor ja Sea Day

23.juuni, päev 19, Dubrovnik

Enne õhtust vahetust tahtis Maria, housekeepingu boss, minuga rääkida. Uuris, kuidas mul läheb ja kuidas tüdrukutega klapin ja ütles mulle, kes meie vahetust (mina ja Nila vahetasime sektsioonid ära) tahtis ja miks ja ma sain nii pahaseks, sest ma olin sellelt inimeselt otse küsinud, kas tema tahtis ja ta ütles mulle ei. Ja mina veel mõtlesin, et me oleme sõbrad. Mida iganes. Igal juhul kohe pärast mind läksid kabinetti Marija ja Puii, sest nad endiselt kogu aeg kaklesid, kellega ma olen ja pidid selgeks saama selle asja. Samuti palus Maria Marijal oma suhtumist muuta ja mitte minu peale karjuda. Õhtune vahetus oli tõesti super, kõik laabus, keegi ei karjunud, tegime koostööd. Tore. Lõpetasime poole kümne ajal, siis panin ruttu ennast riidesse ja kohtusin suitsutekil Nilaga ja seal liitus meiega ka Slavka, kes on Montenegrost pärit tüdruk. Läksime kolmekesi taksoga linna. Kuivõrd Nila on Horvaatiast pärit, oli hea kindel, ta seletas kõikidega kõik ära. Vanalinnas läksime alguses jääbaari, meile anti sisenedes pileti eest jook ja üleval pandi jope selga ja kindad kätte, nii kodune tunne oli, haha. Veidi aega tsillisime seal, väga lahe oli, ma pole kunagi varem käinud. Hiljem jalutasime linna südamesse ja istusime maha, tegime kokteile ja sõime pizzat, nom nom nom. Tähistasime jaanipäeva. Kella ühe ajal tulime laeva tagasi ja selle asemel, et magama minna, läksime me hoopis crew baari. Geniaalsuse tipp. Seal võttis Afzal mu üle, vahepeal käis Daniel ka ja Paolo oli ka. Päris lõbus situatsioon. Jäin sinna kella kaheni, siis pandi lihtsalt kinni, Daniel saatis kajutisse ära ja tuduvärk.

24.juuni, päev 20, Montenegro - Kotor

Hommik oli nagu ta oli, käisin söömas ja midagi ei läinud alla, ikka väga nõrk oli olla. Tööl läks hästi, me töötame nüüd kolmekesi nagu tiim ehk ei ole Puii ja Marija toad, vaid on meie toad. Kõik. Puii lasi mul üksi teha ühe toa, täiesti nullist ja ütles, et tema arvab küll, et ma olen valmis üksi olema. Marija ütles hiljem sama, et veidi kiirust on vaja lisada, aga muidu on kõik juba tiptop. Tore kuulda.

Lõunapausi veetsin koos Robsoniga, kes oli ühe uue kutiga, Taanist. See uus kutt alles tuli, neljas päev tal. Tundub väga lahe olevat. Arutasime Robsoniga, kuidas lõunapaus peaks olema tund aega, sest kiirustades ei tohi süüa. Ikka pikk arutelu oli meil.

Tööle tagasi, tegime poole kolmeni ja siis riided selga ja linna. Täpselt siis, kui ma välja astusin, hakkas padukat sadama. Ah minge kuradile. Paolo sattus ka linna, jalutasime koos ühe tiiru ära ja laeva tagasi ning tudule ära. Kui üles ärkasin, tundsin, et kuidagi nõrk on olla, söök ei läinud, miski ei toiminud. Hakkasime tubasid tegema ja no anna abi, aina kehvemaks läks olemine. Õnneks Puii ja Marija mõlemad on siuksed emalikud, üks tõi mulle juua, teine rohtu ja pidasin õhtuni vastu. Õhtul käisin söömas, lõpuks, sõin kartulit juustuga ja kartuliputru ja Nila naeris, et kas on võimalik veel rohkem kartulit süüa. Kuna ma aga kogu aeg alguses sõin riisi ja nüüd söön kogu aeg makarone, siis vahel tuleb kartuliisu ka peale. Enesetunne oli endiselt kehva, seega ma keeldusin absoluutselt kõikidest kutsetest baari, tekile (sail away party oli seal, seilasime alates 00.00st ära), suitsule ja läksin magama.

25.juuni, päev 21, sea day.

Tänane oli nagu ta oli, rahvas passis kajutites, tööd oli, aga ei olnud ka ja meil oli treening, kus räägiti tolerantsusest ja austamisest ja sellest, et ei tohi kedagi vägisi kabistada. Hahahaha! Seda treeningut viis läbi see kõige kuumem ohvitser ja no mul oli terve aeg siuke nägu peas, et teda lähen küll kabistama. Kusjuures, kui ma treeningule läksin, ütles ta mulle nii armsalt "hey sweetie," et ma olin ikka jumala sulajäätis juba enne. Haha. Keegi küsis ka, et kust see ilus mees pärit on ja vastus on Itaaliast. Aga ta pole siuke tüüpitaallane, natuke nagu on muud verd ka. Nii kuum!

Kuna meil aga oli palju DND (do not disturb) tubasid, ei tohtinud me enne ära minna, kui kõik teised toad (ka need, kus inimesed sees olid, aga kes polnud DND pannud) olid korras. Me töötasime reaalselt kella kolmeni. Jobud. Kaduge välja oma kajutist ja laske meil tööd teha.

Muus osas kõik tibatoba, Marija vahepeal flipib ära, aga ma olen siuke väike ja nunnu ja süütu, et ma igakord naeratan ja ütlen, et näh, ära nüüd siis kohe karju, lahendan ära. Headus võidab alati, eksole emps?