Bai bai Türgi

13.juuni lõpp.

Pidu oli naljakas. Keskööni mängiti Filipiini muusikat ja see imes ikka sajaga. Pakuti filipiinlaste sööke ka, mu ema ilmselt kujutab ette, kui palju mina sõin. Ma jään ikka Ameerika ja Itaalia lapseks. Õhupallid olid igal pool ja lipud ja joogid olid tasuta, no ikka täisvärk. Ise jõin cocat terve õhtu. Baar on 4ndal tekil, suitsetamine 7ndal ja vahel on ainult trepp (5.tekk, 6.tekk, 6A tekk ja tekk 7.) ja ma arvan, et ma ronisin eile mööda seda umbes 7262727263 korda. Terve laev peale minu suitsetab, mul on tunne. Ja mina siis hängin nendega kaasas, sest mulle meeldib õues käia. Jumala reaalne.

Daniel töötas kasiinos ja nii oli tal 12-1 paus, siis läks tööle tagasi. Rääkis, et mingid hullud pilud on lauas, kes mängivad 1000$ panustega, ja kui ka kaotavad 100 000$ ära, siis ei nuta üldse, vaid lähevad vahetavad raha juurde. Ütles ka, et ühel on briljantsõrmus, mis ilmselt kaalub mitu kilo ja ühel Rolexi kell kivikestega. Tundub nagu mingi elu filmis. Sellega seoses Jenniferi supervisor rääkis talle eile, et maailma kruiisi ajal maksab Crystal Penthouse (see kõige suurem tuba, mida meil on 4tk) täpselt miljon dollarit nägu. Ja need on alati täis. Järgmidel aastal (juba broneeritud) on ühes toas lausa neli inimest. Ehk neli kuradi miljonit dollarit, et elada 3,5 kuud laeval. Oh jah. Eelmine aasta üks toateenindaja sai 18 000$ tippi pärast maailma kruiisi ja pani kohe laevalt minema ka. Haha. Ma vist paneks ka.

14.juuni. kümnes päev.

Hommikuks oli laev ennast Izmiri sättinud ja kui ma alguses veel kahtlesin, kas minna maale, sest Jennifer oli A-watchis ja pidi töötama, siis pärast korraks rõdul käimist oli selge, et tuleb minna. Juba ainult väikest osa nähes sain aru, kui ilus see linn on. Kusjuures, see valiti 2011, 2012 ja 2013 parimate kruiisisihtkohtade hulka. Ma parimaks seda ei nimetaks, aga ilus sellegi poolest.

Hommikune töö oli hea, absoluutselt kõik inimesed olid maal ja kõik toad olid kella kaheksast saadik valmis. Nii on lust töötada. Ometi sellel mu töökaaslasel on komme tööd juurde genereerida, seega meil läheb alati sigakaua temaga. Täna ka. Käisin vahepeal söömas, 16 minutit läks kokku alla-sööklasse-söömine-üles. Ja mõtlesin, et kütan nüüd tempo peale ja tõmban maale minema, aga no eiiiii, see hull tahtis veel terve koridori ära koristada ja ma lõpuks mõtlesin, et äkki värvime laeva ka üle, kui Sulle nii väga tööd teha meeldib. Tegelikult lihtsalt vingun, ma ei viitsinud tööd teha ja tahtsin päikse kätte.

Lõpuks ma siiski maale sain ja panin padavai shuttle bussi peale ja kesklinna ära. Väljas oli vist mingi 40 kraadi, siuke Vegase tunne oli. Tegin peaväljakul kohustuslikud pildid ära, jalutasin pieri peal ja käisin sadama poes, kus juuksehari maksis miljon ja sain aru, et mõttetu koht.

Kuna väljas oli palav, ei hakanud ma eriti riideid selga ajama ja nii passisid kõik möödakõndivad mehed mu tisse. Jumala naljakas oli neid läbi päikeseprillide jälgida. No okei, võib-olla ma olin Türgi mõistes liiga väheste riietega ja äratasin tähelepanu. Tegelt, okei, ma olin iga riigi mõttes liiga väheste riietega.

Ühel hetkel hakkas mul sigapalav ja tahtsin vett, aga mul pole ju neid pagana türgi rahasid, mul on eurosid, dollareid, naelu ja jumal teab veel mis rahasid (kõik inimesed jätavad tippi oma rahas). Seega ma siis hüppasin ühte kohta sisse ja tahtsin vett ja jäätist, küsisin, kas eurod või dollarid sobivad, plika ütles, et jaa, ikka, 5€ palun. Kuradi hingehinnaga jäätis ikka, kullast vist. Igal juhul leidsin ma taskust sel hetkel ainult 5$ ja ütlesin, et muud pole ja sobiski see ka. Hahaha jobud.

Pärast käisin veel sadama juures miskis poes, kust ma sain lõpuks uue kammi ja hunniku šokolaadi ja muid maiustusi. Laeva peal on hea omada maiustusi, sest kunagi ei tea, millal see isu ennast peale surub. Leidsin ka cornetto jäätist, mäletan, kui me väiksemana vanematega reisil käisime, sõime saksamaal alati seda. Oh neid mälestusi. Laeva tagasi, väike päevitus basseini ääres ja siis juba jälle töörütmi.