Itaalia ja Horvaatia, päevad 17-19.

21.juuni, päev 17. Veneetsia. Embarkation day.

Hommikul algas töö 7.30, äratus oli 6.45 ja kuna ma alles ühe ajal olin linnast tulnud, oli üsna unine. Tubasid me alguses teha ei saanud, inimesed ei tulnud välja, aga olime valmis selleks, et ühel hetkel tuleb kõik kibekähku valmis saada. Meil oli kümnest toast üheksa early embarkation, mis tähendab, et kella 12ks pidi valmis olema. Kella 12ks oli meil valmis umbes neli tuba ja kaos oli mega. Lolly läks täitsa segaseks, jooksis nii kokku, et ma lihtsalt võtsin ohjad üle ja meile saadeti abiväge ja viimane tund oli siuke jooksmine, et ma olin nii väsinud, et kui ma sööklasse jõudsin, jõin kolm klaasi vett järjest ära. Tänu teistele tüdrukutele saimegi valmis ja ütleme nii, et ilus lõpp mul oma sektsioonis. 12.55 läksime sööma, 13.10 olime juba tööl tagasi, seitsmendal korrusel oli järgmine kaos, kõik tüdrukud olid seal abis. Ma ei teagi, mis seal juhtus, sest kui meie jõudsime, oli ainult 2 tuba tehtud ja tundus, et midagi on väga valesti. Aga noh, embarkation päeval peavadki kõik üksteist aitama, seega pole hullu. Lõpuks saime kajutisse 14.30 korraks, et tööriietus ära vahetada. Meil on hommikuti helesinine ja õhtuti must kleidike (kleidikesest on asi väga kaugel, nunnarüü on selle nimi), pidime õhtuse panema. Kell kolm olin juba üleval tagasi, aga nüüd uues sektsioonis. Mul neid nüüd kaks. 22 tuba kokku. Marija ja Puii on mu koostööpartnerid. Tutvusime reisijatega ja üks kutt oli täiega naljakas, ta istus rõdul, peaaegu alasti, üksinda kajutis nagu, palus meid, et me tooks talle patju ja naisi. Ja palju. Andis kopsaka jootraha ka. Puii ütles, et tema sinna tuppa üksinda ei lähe, et nii õudne mees hahahahah. Puii on Indiast pärit, siuke pisike pilukas ja ta inglise keel on siuke tsingtsangtsung, et esimesed paar tundi ma kodeerisin seda. Marija on Serbiast pärit, meie laeva veteran, nagu nad teda kutsuvad. Mõlemad on väga toredad, aga kuna ma peaks neil mõlemal olemas olema, ei suuda nad mind ära jagada ja nii ma õhtul tegingi kakskümmend pagana kaks tuba. Me lõpetasime töö 22.15. Seega ma olin 7.30-22.15 tööl ja sain selle aja jooksul ühe 15min söögipausi ja ühe 30min unepausi. Väga jõhker, no ikka väga.

Pärast tööd panin riided selga, klapid kõrva ja läksin lihtsalt laeva esiotsa istuma, suurest pingelangusest olid pisarad ka silmas. Seda kõike oli ühe päeva jaoks liiga palju. Kuna laev parasjagu lahkus Veneetsiast, oli ka väga ilus ja armas õhkkond ja nii ma seda üksi nautisingi.

Hiljem ma käisin söömas, sest ma viimati ju sõin kell 13. Tol hetkel oli kell  23. Ei ole mõtet üldse arvutama hakata, kogu see päev oli üks suur kaos. Söögiisu muidugi polnudki, tuju oli nii ära ja järjekord oli nii pikk,ma ei viitsinud seista. Ei jaksanud isegi. Paolo töötab köögis ja ta siis käis järjekorra väliselt süüa võtmas ja tõi mulle ka makarone, et ma ometi sööks, ütles, et ma nii tujust ära. Kusjuures nad Cristinaga mõlemad üritasid mind ikka baari ka meelitada ja kui ma ütlesin, et see asi jääb minust puutumata, siis nad said aru, et asi on tõesti halb. Mina juba naljalt baari minemata ei jäta.

Aa, üks külaliste paar, nad vist olid Kanadast, uurisid, kust ma pärit ja rääkisid juttu ja täiega toredad olid ja järsku see mees ütles, et kurat, ma olin nii kindel, et Sa ameeriklane, kasutasid selliseid sõnu tekstis ja selline aktsent ka juures. Naersin, et sealt ma selle keele ära õppisin jah ja siis nad ütlesid, et üks halb asi kruiisilaeval on see, et osa töötajaid ei oska inglise keelt ja see teeb nendega suhtlemise väga raskeks. See asi on vastastikune, te ei kujuta ette ka, kui suur vaev on rääkida reisijaga, kelle ingliš on olematu ja siis talle näiteks seletada, et drill on kell 20 ja tema muster station on galaxy lounges ja ta peab päästevesti selga ajama ja oma turvakaardi sinna külge pistma. Jah.. võite ettekujutada.

Päev oli nii õudne, et enne keskööd ma juba magasin kajutis.

22.juuni, päev 18, Rijeka.

Hommik algas kaosega, need tüdrukud lihtsalt ei suuda ära jagada, kummaga ma olen ja nii on üks suur sõda kogu aeg.

Marija on siuke inimene, et ta normaalselt rääkida ei oska. Ta karjub ja süüdistab kogu aeg. Ma küll teadsin seda juba ette, sest Nila oli mind hoiatanud, aga alguses ma ikka üritasin empsi meetodit kasutada ja mitte vastu karjuda ja olla rõõmus ja värki, aga no nagu seinaga. Näiteks oli meil veel 2 tuba teha, ta oli kuskil kadunud jälle ja butler oli ühes neist sees. Läksin siis ka sisse, hakkasin tegema ja järsku tuleb Marija, et mida kuradit Sa siin teed? Äkki mul on Sind mujal vaja? No eee.. näita siis, kus Sa oled, et ma ka teaks, et abi koht on. Olgu öeldud, et ta ei vajanud mingit abi.

Ja ta lubas mu ära tappa.

Puii see eest on megaarmas ja siiras ja pole kunagi pahane mu peale. Kuigi ta kommenteerib teatud asju, mis ma unustan või teen valesti, siis ta ei ütle seda kunagi halva tooniga.

Töötasime õhtul 22.30ni, aga ma polnud isegi väsinud. Üleväsinud pigem. Kuna meil oli chillout õhtu kuuendal tekil, kus ma polnud kunagi käinud, otsustasin sinna minna. Käisime koos Paologa. Alguses ostis tema mulle joogi, siis ostis mingi tüdruk ja lõpuks tuli Afzal (see India kutt, kes eestlasega abielus on) ja ostis ka mulle joogi. Jube palju jooke. Rääkisime Afzaliga hästi pikalt, ta hästi hästi armas inimene ja süstib alati positiivsust sisse. Poole ühe ajal läksin magama ära, et hommikul uue hooga alustada.

23.juuni, päev 19, Dubrovnik.

Töötamine hommikul oli väga keeruline, kuna meil oli crew drill, mis kestis väga kaua. Täna oli tulekahju ja me pidime laeva hülgama. Kogu meeskond! Kujutate ette, kui kaua see aega võttis? Aga täna olin ma õigel ajal õiges kohas ja isegi päästevest oli seljas, seega läks kõik hästi. Õues kiusas meie ohvitser meid, mind ja Anat ja Jenniferi. Meil on nii öelda päästeküsimused, aga no mulle ei jää meelde need vastused, ma mäletan ainult, et 10 000 kalorit süüa on päästepaadis. Muud ma ei tea. Ja siis ta muudkui küsis ja küsis ja küsis ja ma lõpuks naersin, et unusta ära, lähme teeme mohitosid. Ta hakkas ka naerma. See on see meie kõige ilusam ohvitser. Huuuh...

Ma ajasin täna hommikul töötades veetünni ümber, terve koridor oli vett täis ja ainus, mis Puii ütles, oli "baby baby babbyy.." Nii naljakas. Ta ikka megaarmas.

Töö lõpetasime pool kolm, läksime seekord Jennyga õue ka, käisime odavat internetti kasutamas ja ilusat ilma nautimas. Õhtul vist lähme Dubrovniku peale ka, jääbaari. Laev on sadamas kuni kella kolmeni öösel, seega aega peaks nagu olema.