Uued uudised

Kui nüüd veidi saladuseloori kergitada, siis ma sain 20.oktoobril firmalt kirja esialgse kuupäevaga, millal ma peaks laevaga liituma. See kuupäev aga ei ole kindel ega lõplik, see on rohkem siuke huupi laksimine, tegelikult on neil õigus mulle ka reedel öelda, et ou esmaspäeval on minek. Ja jätkuvalt, nagu ma varasemalt mitu korda öelnud olen, ma ei ütle kellelegi seda kuupäeva, sest seekord ma tahan üksi vaikselt ära minna ja mitte enam kurb olla. 

Nii, et nüüd ma veidi vaikselt ikkagi valmistun, sest ütleme nii, et see kuupäev oli tunduvalt varasem, kui ma ise lootsin ja arvasin. 

Igal juhul sain firmalt sponsorkirja kätte, järgmine samm viisat tegema ja siis Meremeeste haiglasse omale kruiisilaeval töötamiseks vajalikku tervisetõendit saama. Kui need on tehtud, on ka firma poolt ilmselt varsti mulle kuupäev ette söödetud ja nii ongi.

PS! Vähemalt lahkumispeo kuupäev on paika pandud, seega kes arvab, et ta peaks ka seal olema, siis kirjutage mulle. 

Minna või mitte minna

Vahepeal tükk maad vaikust olnud, kuna mul oli parajalt madallangus ning midagi ei muutunud ka. 

Minu tuleviku kohta on palju küsitud, kuivõrd ma ühel nädalavahetusel panin pildi töövestlusest ja kõik hakkasid uurima, et kus ma siis käisin ja mis toimub, pidin ju laevale juba minema? Noh, tegelikult oli üks tööots, mida ma rohkem tahtsin ja seda ootasingi pingsalt juba augustist saadik (sellest sai ka valitud hilisem kuupäev laevale minekuks), aga kahjuks see ei õnnestunud, seega ma jäin ikka mõtlema, mis saab. Vahepeal olin ma valmis laevatööst täiesti loobuma, ma otsisin endale vabandusi, miks Eestisse jääda ja seda mitte teha ning miks see mulle ei meeldi jne, lisaks selgus, et ma saaks Eestis töötada septembrini ja no nii edasi. Juttu jätkuks kauemaks. 

Praegusel hetkel olen ma siiski kõik nii teinud nagu ma läheks laevale, andsin sisse uue passi tegemiseks avalduse, sain kätte, saatsin firmale koopia ning nüüd saan firmalt paberi, millega tuleb siis viisa ära teha ning siis peaks veel mingi arstiasja tegema, täpselt ei ole süvenenud ja siis peaks minema. Millal, ma endiselt ei tea, kuhu, ma ka ei tea, aga seda, et minna tahan, seda vist tean.. 

Mu ema ütles mind tundes väga õigesti, et see jääks mul kripeldama, et äkki oleks meeldinud, seega ma tahaks ikka proovida. Küll siis hiljem ole aega muid lollusi teha. 

Ükspäev ma avastasingi ennast mõttelt, et appi, ma olen nii vana ja kuidas ma kõike seda teha saan, mida ma tahan, kui ma olen nii vana ja varsti olen juba muld jne. Päris naljakas, aga just siuksed mõtted olidki peas. Ma ei tea, mis imeliku iseloomu need ema ja isa mulle kokku keevitasid, et ma pudeliski paigal ei püsi ning igale poole minna tahaks ja kõike teha tahaks. 

Kusjuures, too teine Eesti tüdruk, kellega koos ma intervjuul käisin, läks ootamatult pea üleöö laevale ning mulle tundub vähemalt tema Facebooki postitustest, et ta on väga rahul. Just täna postitas:

Finally in land. .. swimming and sunbathing after lunch and will maybe some margaritas;) — kohas nimega Turks & Caicos islands.

Ohjaa, ei oleks üldse midagi selle vastu.