10.juuli, päev 36, Casablanca (Maroko).
Lõpuks üks uus riik minu riikide tabelis ja esimene Aafrika mandrilt. Mu elevus maale minna oli nii suur, et ma anusin kõiki, et nad pliiiiiiiiiis kiiremini teeksid ja et ma jõuaks minna, sest ma olin täna ka B-watch ja tähendas see seda, et pidin neljast uuesti tööd alustama.
Keerasime täna kella kaks tundi tagasi ja meie bosside meelest oli see piisav põhjus, et me võiks tööd alustada 7.30, 8 asemel. Ahnii. Õnneks suures osas oligi laev tühi, kuna kõik ekskursioonid olid 6-8-tunnised ja algasid juba 7-8 ajal hommikul. Kell 10 oli meil drill, tulekahju viiendal tekil ja ma olin täiesti paanikas, sest nad sulgesid kõiki tulekindlaid uksi ja ma ei suutnud leida teed oma kajutisse. Lõpuks Eric, kes on tuleohutuse ülem ja mu hea sõber, tegi mulle ühe ukse lahti ja käskis joosta. Mõelge kui oleks päris tulekahju olnud ja ma oleks kuskil pärapõrgus kinni ja ei saakski välja. Täiega Titanicu tunne oli, näed, et uksed lähevad kinni ja ei jõua läbi lipsata. Õues passisime lihtsalt 45 minutit tühja, kontrolliti meid üle ja küsiti küsimusi. Kapten käis ka täna rääkimas ja ta nägi välja täpselt nagu kapten Titanicu filmis, valged püksid ja tumesinine jakk. See jaki teema on siin igakord hästi oluline, et kui me peame laeva hülgama, PEAB meil olema soe asi kaasas, sest me ei tea kunagi, kui kaua me peame seal paadis olema ja varem või hiljem hakkab külm. Tunnike hiljem läksime siis tööle tagasi. Kütsin hullu tempo peale, loobusin igasugustest pausidest ja lõunast, tahtsin lihtsalt kiirelt maale minna.
Kahjuks Puii oli eriti halvas tujus ja jonnis ja istus ainult telefoni otsas ja see tegi mu nii kurvaks, sest kui tema tahtis sõbraga kokku saada kiiresti, siis mina küll aitasin. Viimases toas ma tegin kõik asjad ära, tegin terve vannitoa, tolmuimejaga toa, rõdu, lauad, aknad, tõin uue jää ja klaasid ja Puii tegi samal ajal voodi ning kui me lockerisse läksime, ütles ta Marijale, et ta täiega jooksis ja kiirustas. Eee... mida? Kumb meist tõmbles?
Lõpuks saime valmis ka ja siis jooksin kajutisse ja maale ja bussi peale. Kuna reeglites oli kirjas, et õlad ja põlved peavad kaetud olema, pidin olude sunnil teksad jalga ajama. Õnneks nii palav ei olnudki, "ainult" 23 kraadi. Ma surin juba ainuüksi teel laevast bussi. Ja pluusi leidsin ma ainult üheainsa, millega mu õlad kaetud olid. Peab vist tsärke juurde hankima. Haha. Buss sõitis kesklinna, kus ma siis maha läksin ja kohe neli meest minuga rääkima hakkasid, müüma ja pakkuma ja raha paluma. Ma sattusin täiega paanikasse, jooksin ruttu minema ja üritasin leida kohta, kus magnetit saaks. Leidsin mingi turu ja otsustasin sinna minna. Mu elu üks halvimaid otsuseid. Kõigepealt sinna saamiseks tuli joosta üle üheksa sõidurea, kõik jooksid, ma jooksin ka. Palusin jumalat, et keegi otsa ei sõidaks. Turul leidsin putka küll, kust magneteid sai, aga see oli sissepääsust üsna kaugel ja teel sinna üritati mulle pähe määrida sada viis erinevat asja ja üks naine ilmselt pani mulle needuse peale, sest ma ei ostnud ta kleebitavaid ripsmeid. Magneteid müüs mingi noor kutt ja kui ma olin ostu ära teinud, kutsus ta mind sisse mingit Maroko asja proovima, aga ma hakkasin niimoodi kartma, et ma ütlesin, et mul bussi peale kiire ja panin jooksu. Uuesti üle üheksa sõidurea, jäin ellu. Jooksin veel üle trammitee ja põgenesin McDonald'sisse, sest mu süda tagus 726172 korda minutis ja mul oli reaalne surmahirm. McDonald'sis ei antud mulle eurode eest midagi, seega ma pidin pangaautomaati minema ja dirhame välja võtma. McDonald'sis istusin esimesed minutid täiesti mitte midagi tehes, mu närvid olid nii läbi sellest Marokost ja nendest inimestest. Sõin ära ja konkreetselt jooksin bussi ja tänasin jumalat, et ma ohutus kohas olen. Totaalne kultuurišokk oli minu jaoks see riik. Tavaliselt öeldakse, et iial ära ütle iial, aga no siia riiki ma küll tagasi ei tule.
Bussis oli hea rahulik jälle olla, hirmu enam polnud. Ausalt, ma ei oska isegi selgitada, aga see oli jube vastik tunne, süda kogu aeg tagus, kogu aeg oli tunne, et keegi tahab midagi ja keegi jälgib ja keegi jälitab (nad reaalselt kõndisidki järgi, kui välja ei teinud), mehed kisasid, et hey sexy, mis su number on... whoooha.
Laevas sain pool tundi rahus olla ja siis tööle. Tänane Bwatch oli lõbus, olime koos Slavkaga ja ta siuke tsill plika. Tuli ka Carnivali firmast meile. Tegime koos ühe penthouse koristuse ja pidime twin bedi tegema ja ma naersin ennast pooleks Slavka voodi peale. Küsisin, et kas twin bed mitte ei tähenda, et kaks voodit näevad samasugused välja? Slavka ütles, et ta ei saa midagi aru ja ma tehku korda. Olgu mainitud, et tal on oma sektsioon juba. Mul oli uhke tunne, et ma voodi tegemises master olen. Mingi hetk käisime söömas ja siis tagasi, kes tahtis jääd, kes šampooni, kes nõudis paremat koristust. Ohjaa. Kusjuures see parema koristuse nõudja oli Jenny sektsioonist ja pärast Jenny sai bossilt mööda päid ja jalgu. Nii kahju oli temast.
Kell kuus sain veel 15 minutit pausi ja algas õhtune vahetus. Kui lifti ootasin, nägin Ingridit ja ta ütles mulle ühe mu lause peale "Tänks, Gerli" ja see kõlaski nagu õige Gerli, mitte mingi Göörli või misiganes trikid siin laeval on. Nii armas oli seda kuulda. Liftis seisin ühe kuti kõrval ja Slavka ütles, et ooo te ju naabrid. Ma mõtlesin, et misasja, pole elus varem näinud seda noormeest. Siis aga vaatasin ta rinnasilti ja Läti kutt oli. Slavkale täiega krediiti, et ta teadis, et Eesti ja Läti naabrid on, enamik siin laevas ei tea Eestist mitte muhvigi.
Õhtune vahetus oli nii nõme, ma nii väsinud sellest aja jagamisest ja minu jagamisest ja tohutust tööhulgast. Ja nagu Marija ütles "someone works hard, someone smart" ehk tõlkes, et mõni töötab kõvasti, teine targasti. Puii on see viimane, nagu ma täna avstasin. Nimelt, kui mina teisele poole lähen, läheb tema pausile. Teeb suitsu või sööb ja kui mina tagasi tulen, teeb tööd edasi. Nõme on see sellepärast, et minu töö lõppeb koos viimase toaga ja kui Marija näiteks lõpetab 21.00, aga Puiil on siis veel kolm tuba teha, siis mina peangi temaga koos neid tegema, mis sest, et ma juba 6+8 tuba teinud olen. Seega, see avastus tegi mu väga kurvaks, et ta minuga üldse ei arvesta. Õnneks on meil veel ainult homne päev ja ülehomme embarkation päeval hommik koos ja siis olen mina ja ainult mina. Laev kõikus ka hullult, uksed liikusid kinni lahti ja pudelikesed vannitoas kukkusid maha lambist.
Ps! Mu boss küsis mult täna, kas ma vene keelt oskan. Alguses kõhklesin, aga kui ma kontrollisin tutvustusteksti ja oskasin kõike ka vene keeles öelda, kadus hirm ära. Nimelt järgmine kruiis on üks paar, kes vist inglise keelt ei oska. Ma ise loodan, et mul pole seda vaja, aga vähemalt ülemuse silmis olen paremas valguses, sest olin valmis aitama
No comments:
Post a Comment