Portugalis

11.juuli, päev 37, Portimao (Portugal).

36.riik minu listis. Portugali olen ammu tahtnud tulla, aga see jäi meie autoreiside ajal alati nõks liiga kaugele ja lennukiga polnud veel sattunud. Geelika elas neli kuud Lissabonis ja siis tuli mul veel suurem isu peale seda külastada. Täna me pole küll Lissabonis, vaid Portimaos, aga juba homme saabume Lissaboni ka.

Kui eile keerasime kella 2 tundi tagasi ja töö algas pool tundi varem, siis täna keerasime kella ühe tunni edasi ja ma lõõpisin, et noh, kas töö algab ka hiljem ja tuli välja, et algabki. 8.30, 8 asemel. Juhuu!

Paras kaos oli jälle, aga no saime hakkama ja ma korrutasin endale kogu aeg, et viimane päev, viimane päev, pea vastu. Laev jooksis suht tühjaks kohe nagu sadamasse jõudsime ja see meile ainult kasulik. Lõpetasime kahe ajal, sõitsin paadiga maale, aga selgus, et viimane shuttle buss just läheb ja linna saaks, aga tagasi enam ei saaks. Kuna ma polnud selleks valmistunud, tsillisin veidi sadama ümbruses ja tulin siis paadiga laeva tagasi. Vähemalt käisid jalad Portugali pinnal ära ja keegi ei saa öelda, et ma poleks käinud. Haha. Portimao ise tundus megailus ja armas linnake, aga eks ma augustis tsekkan täpsemalt üle, kui uuesti tuleme ja ma natuke täpsem kellaaegadega olen. Ma lihtsalt ei saa aru, milleks selliseid minipause teha, et 9-17 oleme sadamas. Nii ei jõua ei ju midagi ära teha.

Laevas tudusin veidi ja läksin siis oma viimasele õhtule 11ndal tekil ja see oli ühtlasi ka kruiisi viimane õhtu. Ühel meie külalistest oli sünnipäev ja nad kutsusid minu, Puii ja Danieli torti sööma ja šampust jooma. Pärast laev vappus nagu segane, naersime Puiiga, et ega täpselt ei teagi, kas see on laev või šampus. Haha. Lõpetasime kõik toad poole kümne ajal ja tsillisime siis lockeris, tegime kärusid korda, voltisime rätikuid ja naersime niisama. Kuniks Puii ja Marija räigelt tülli läksid. Nii jabura põhjuse peale ka veel, et ohohoo, igasugused roppused lendasid ja plikad olid megakurjad ja lõpuks Marija nuttis ja ma mõtlesin, et oh jumal... Õnneks viimane õhtu.

12.juuli, päev 38. Lissabon, Portugal.

Embarkation päev.
Algas juba 6.45. Minu meelest peaks enne seitset ärkamine kriminaalne olema, aga mis seal ikka. Meil oli 14 early embarkationi tuba, mis tähendas,et need tuli valmis saada enne kella 12. Ma lendasin nagu tuulispask mööda vannitubasid, sest täna oli veel lisaks tavalisele poleerimisele vaja jaccuzi ka puhtaks saada ja see võtab ikka sigakaua aega. Saime kõik aga ajaliselt kenasti valmis ja kuigi Puii ja Marija jälle tigetsesid, oli mul nii pohhui, viimased tunnid jooksid. Ahjaa, uus tüdruk tuli ka, Paula. Portugalist. Ja räägib inglise keelt, mm.. ütleme, et pisut kehvemini kui laeva keskmine. Ja jube vana tundus ka. Kuigi töötahet oli ja see on ju põhiline.

Hiljem aitasin veel kahte tüdrukut üheksandal tekil ja ühte seitsmendal ja kui mõtlesin, et nüüd on mitu tundi puhkust, tuli välja, et meil pole mitte üks, vaid neli (!!!!) kajutit venelasi. Seega ma jooksin seitsmendale tekile, kus selgus, et nad oskavad inglise keelt, siis kümnendale, kus neid polnud sees ja siis üheteistkümnendale, kus ma rääkisin siis kogu loo vene keeles ära ja küsisin siis, kas võib inglise keeles ka rääkida ja nad ütlesid jah. Haha, mida iganes. Siinkohal suur tänu Aele, kes mulle ühe osa aitas ära tõlkida, sest ma poleks küll osanud seletada, et housekeepingu nupule vajutades saab meid kätte. Seega, nii palju siis sellest vene keele osast.

Alustasin ka tööd oma sektsioonis, kohe saadeti ühte tuba kraamima. Ma astusin sisse ja mõtlesin, et hakkan nutma. Ma ei osanud mitte midagi teha, mitte kuskile astuda. Absoluutselt ei saanud aru, mida selles pisikeses toas teha, Penthoused on ikka täiesti teine teema. Mõtlesin siis rahulikult, et kui raske see ikka olla saab, tegin vannitoa korda, tegin voodi korda, vaatasin tuba, tundus täitsa hea.

Pärast tegin järgemööda kõik toad ära, sain sotti küll ja tutvusin inimestega. Mu külalised on paar crew memberit ja paar esinejat ja paar muud tegelast. Näiteks on 2 onukest Californiast, tantsijad, siuksed vanakesed ja armsad ja nad üliarmsad mu vastu, küsisid 21.30 (ehk mu tööaeg veel tegelikult) laundry bage ja slipperseid ja ütlesid, et aga praegu mine magama, too hommikul. Megaarmas! Ja siis ühes kajutis on ka ameeriklane, Rick, kes tuli mind otsima (vahetasin nimesilti kajutis, kui koristasin, aga teda ennast ei näinud) ja kui leidis, küsis kas mina olen ta sweetheart. Ja siis üks on veel, ka kutt, ütles, et ta ei taha servicet õhtul, et võtaks kaks pudelit vett ja annaks mulle rahu. Ja ütles veel pärast, et ära muretse, ma koristan homme enne ära, kui ma ära lähen. Ma sain tööga valmis 20.30 juba, tsillisin niisama ühes toas, laulsin, jõin cocat, vaatasin laineid. 21.30 läksin rahus, regasin ennast välja ja jätsin mulje, et megahard päev oli. Käisin söömas ja vajusin tudule.

Kuldlause Puii suust: "It's not the end of the world, it's just embarkation day."

13.juuli, päev 39, Oporto/Leixoes (Portugal).

Hommikul ärgates nägin, et väljas on 16 kraadi. Midaaaa? Mõtlesin, et mina küll välja ei lähe, mis pagana imelik koht see veel on, kus nii külm on. Hiljem muidugi selgus, et ma olen IPM ja ei saagi maale minna. Jumal tänatud.

Alustasin hommikul rõõmsalt oma sektsioonis, hõljusin ja nautisin oma tuba oma luba olukorda. Mingil hetkel helistas mulle mu supervisor ja ütles, et pean minema 11052, sest neil pole nende traineed enam. Okei, läksin lifti, sõidan rahulikult ja järsku mõtlen, et ootoot, 11ndal tekil 52 oli minu tuba ju. Kus Paula on? Aitasin Puiil kiirelt ära teha paar tuba ja selgus, et Paula läheb minema laeva pealt. Ee.. kuule vapralt pidasid 2 päeva vastu. Mis edasi saab, ei teagi. Hunnik inimesi saadeti ju eile just ära, nüüd jälle puudu. Kaos on selle nimi. Vahepeal käisin lõunal ja kiirelt oma sektsioonis ja siis helistas Jana, et ta vene külaline karjub ta peale ja kas ma palun tuleks nüüd kohe. Jooksin siis sinna, küsisin, mis viga ja ega ei olnudki midagi viga. Naine tahtis lihtsalt näidata, et tal raha, ta maksab ja olgu vene keelt kõnelev tüdruk tal olemas. Kõnelesin siis rahus ära temaga ja kõik korras. Tagasi Puii juurde. Kui olin Puii abistamise lõpetanud, läksin oma sektsiooni tagasi ja oli selge, et kella kaheks ma küll ei lõpeta. Kell oli 13.30 ja mul oli veel neli tuba teha. Ühes toas oli vannitoas veel uputus ka. Ühe toa elanikud lubasid mul õhtul tulla, ühed ütlesid, et kohe teeksin, üks oli see kutt, kes eile ütles, et ta koristab mu eest ja appppi mis tuba tal oli. Master segadus. Riided laiali, sodi põrandal, laual, voodis, aknalaual, jeebus. Nii palju siis sellest. Kraamisin kõik kenasti ära ja läksin siis töölt ära, ühte tuba mu supervisor ei lubanud teha, sest ta oli mulle juba 3 korda öelnud, et ma ära läheks, et kell on palju ja ma hiilisin kogu aeg tagasi. Haha.

Kajutis klõpsisin kanaleid ja leidsin juhuslikult eurospordi, mis näitas Euroopa meistrivõistluseid Kadrioru staadionilt. Aahhh kui kodutunne tuli peale, nii armas üllatus. Vaatasingi seda lihtsalt sellepärast, et tuttavaid nägusid publikust näha ja tuttavaid kaadreid oma Tallinnast.

Ps! Vaadake, kui palju me kella keerame sellel kruiisil. Hahaha!