3 päeva Barcelonas

3.juuli, päev nr 29. Valencia.

Hommikune töö oli rutiinne, ei midagi uut. Kell kümme oli drill, mille käigus ma kaotasin oma emergency kaardi ära (aga õnneks see leiti pärast muidugi üles) ja mult küsiti 5 küsimust, nii kaua kuniks ma vastasin õigesti. Küsiti, et kes on meie muster stationi boss, ütlesin, et no John äkki? Kutt hakkas naerma, ütles, et ei William. Mul polnud aimu ka. Lõpuks vastasin õigesti, et mitu emergency astet meil on, seda ma teadsin.

Lõuna veetsin oma kajutis, kuna olin IPM ja ei saanud maale minna. Mõnes mõttes hea, magasin öösel pikalt, magasin päeval pikalt ja nii oli energiat õhtuni välja. Vaatasime Lollyga Revenge'i ja magasime.

Õhtul käisin oma katkist töökostümkat parandusse viimas. Hommikul jooksin pantrys (see äkki on köök eesti keeles?) ukse külge kinni ennast, tasku jäi lingi külge ja kõrrrrrr kogu külg katki. Ahahahaha! Ja sain omale puhtad kostümkad asemele ja uue jaki ka. Kuna mu kontoriomad on mulle juba 107363 hoiatust andnud, et ma ei tohi oma musta jakiga käia, käisin siis lõpuks hankisin endale selle Crystali oma. Meil nende töökostüümidega ongi nii, et esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on pesupäev, siis peab viima riided pesumajja, andma allkirja, võtma puhtad asemele ja nii kogu aeg. Ma olen selles ülihalb, ma kunagi ei viitsi viia, aga noh, kuna hommikusel kleidil on valge põll, siis see annab ikka kogu aeg märku, et aeg on viia.

Tööl oli lõbus, saime kiirelt asjad tehtud ja naljagi ja ma sain enne tööd teada, et kolin lõpuks ometi oma kajutist ära. Kolime Ana Marijaga kokku, üsna Jenniferi ligidale ja neljandale korrusele, seega ma rahul. Kolime embarkation päeval, saab kiire olema. Pärast tööd pakkisin veidi asju kokku ka, ei jõua äraoodatagi, et saaks minema. Üsna väsitav on elada kellegagi, kellega ma isegi ei räägi. Ja kes mulle tere hommikust ei ütle.

Käisime night snackil, kohtusin Janaga, kes on Tšehhist ja Kinkaga, kes on jumal teab kust. Ta eriti ei meeldi mulle, kuna ta siuke rõvedalt ülbe ja ebaviisakas ja väga imelike asjade peale vingub kogu aeg. Marlena oli ka meiega ja rääkisime kõik siis sellest jamast, mis meil siin laevas on, kui palju jama jne. Asi ei ole halb, aga asi on häiriv ja seda enamike jaoks. Natukene pannakse lihtsalt üle ja vahel on naljakas omavahel arutleda selle üle. Kusjuures, kuna Allar nüüd sõjaväkke ei läinud, teen hullu moositööd, et ta ka laevale tuleks, sest 13.august on Crystalil intervjuu jälle. Ja neil ainult kord aastas on, seega tuleb kasutada. Näis siis, kuidas läheb. Äkki keegi veel huvitatud? Haha.

Pärast käisin veel korraks crew baaris, tsillisin Samiga ja lasin korraks lõdvaks. Poole ühe ajal tulin juba kajutisse tagasi ja mõnus öö ootas ees.

4.juuli, Barcelona. Päev 30.

Järgmised kolm päeva on laev Barcelonas, mis on vägev, aga samas veidi tüütu. Mulle meeldib see reisimise osa, iga päev uus linn ja nii. Juhuslikult aga instast leidsin, et Joanna on ka praegu siin, seega me üritame esmaspäeval ka kokku saada.

Nilal oli viimane tööpäev ja ta säras nagu jõulupuu, nii rõõmus lihtsalt. Kujutan ette, et ma ise olen samasugune oma viimasel päeval. Meie oma töö oli kaootiline, saime küll kiiresti valmis, aga jälle mingi armukadetsemine, kuidas ma olevat erinev erinevates tubades jne. Lollus. Lõpetasime nõks enne kahte, siis läksin maale, tahtsin arusaada, kus kandis ma täpselt olen, et Joannaga saaks midagi kokku leppida. Käisin Maremagnumis shoppamas, ausalt öeldes sinna jalutades tuli lausa pisar silma, tuli meelde, kuidas me perega sealsamas käisime ja kuigi heameel oli tagasi Barcelonas olla, oli tahtmine, et nemad ka siin oleks.

Shoppasin nii kaua kui aega oli ja kebisin viie ajal laeva tagasi, sest pool kuus oli jälle treening. Vihkan seda, kui nad treeninguid meie vabast ajast teevad, aga mis seal ikka, tuleb korraldustele alluda. Enne treeningut käisin söömas, pakuti maasikaid. Terve söökla oli maasikaid täis. Hispaania kraam. Treening oli tutvustuspõhine, õpetati, kuidas esimene tutvus külalistega teha, mida selgitada, millele tähelepanu juhtida. Minu meelest suht mõttetu, arvestades, et viies kruiis algab ja ma olen pidanud tervitama umbes sadat inimest juba. Õhtune töö läks meeldivalt, olime kell 9 juba valmis ja passisime lihtsalt ühe toa järele, kes tuli 9.30 ja ütles, et ups me unustasime do not disturb sildi peale ja kohtume hommikul. Mugav.

Pidime pärast tööd välja minema, aga kuna mu enesetunne oli üsna kehva, otsustasin laeva jääda. Ma ise arvan, et see oli see liiga palju päikese käes olemist, aga kuidagi lihased olid nõrgad ja kurk kähe, seega võib-olla sain hoopis drillil külma. Kes teab. Pakkisin oma asjad ka lõplikult kokku.

Käisime Jennyga söömas ka, seal olid mingid spagetid juustukastme ja Cheddari juustuga. Mmmmm kui head! Ma sõin mingi viis portsu, ma arvan. Pärast oli muidugi süda paha. Haha.

Ameerika iseseisvuspäeva puhul olid meil usa reisijate ustel usa lipud. Väga armas mu meelest.

5.juuli, endiselt Barcelonas ja päev 31.

Terve kuu laeval olemist juba täis. Kiirelt läinud. Jennifer räägib täpselt vastupidist, et alles. Kui ma mõtlen, kui palju on toimunud ja olnud, siis mul küll tunne, et juba, aeg lendab nii kiirelt ikka. Täna on embarkation day, aga see mu elu lihtsaim ilmselt. Marija sektsioonis on 1 uus inimene ja Puii sektsioonis 4. Seega oli meil kella 12ks vaja teha ainult 5 tuba ja üks oli juba varasemalt valmis. Sellegipoolest olid meil in transit külalised, seega tavapärast koristust pidime ikka tegema. Lihtsalt rahulikum tempo oli ja kuigi meil oli jälle räige sõda (sest Puii ja Marija EI SUUDA mind sõbralikult jagada), oli lõpp hea, kõik hea. Lõpus veel aitasime ühte üheksanda korruse tüdrukut ka, tegime talle 5 tuba ära.

Kui valmis saime, kolisin oma asjad kolmandalt korruselt neljandale, kolm korda ainult jooksin üles alla. Haha. Nüüd siis peaks olema neli kuud seal kabiinis probleemideta. Koos Ana Marijaga. Nila läks täna ära ja niimoodi, et me ei saanud hüvasti jättagi. Nii kurb. Võib-olla oligi nii parem, muidu oleks hull pisardamine olnud, aga sellegipoolest oli kahju näha, et ta kabiin tühi on.

Sööklas aga olid jälle maasikad! Te ei kujuta ette ka, kui palju maasikaid ma viimase kahe päevaga söönud olen. Kilode kaupa. Tasuta kraam ju. Mõnna.

Ainus, mis Embarkation dayl aga hulluks ajab, on pausideta töö. Üks tunnine paus terve päeva jooksul on ilmselgelt liiga vähe.