Jätkuvalt Prantsusmaal

8.juuli, päev 44, Bordeaux (Prantsusmaa).

Hommikune töö algas lustiga, sest ma nüüd juba naersin eilse lolluse peale ja mõtlesin, et noh, olgu, kui nad tahavad minust lahti saada, saagu, aga minul on lõbus lõpuni välja. Olles kolmandas toas, kuulsin, kuidas edastati personal messaget Simonile. Noh, et ta välja ilmuks. Kuna tal kästi tulla crew galleysse, sain aru, et tegu on meeskonnaliikmega. Kui teine kord sama teadet edastati, mõtlesin, et kamoon Simon, ilmu välja nüüd. Kokku edastati lõpuks kolm korda isikliku messaget ja siis tuli teade meeskonnale: "kood Charlie, otsime kadunud inimest." Ma mõtlesin, et täitsa pekkis, alles eile rääkisin, et kaua me drillime, tahaks päris värki ja siin see on. Läksime housekeeping kontorisse, kus meile näidati kadunud poisi pilti ja seletati, et peame otsima kõik koridorid, lockerid, ruumid läbi, isegi kui on DND tuba, ikka tuleb sisse minna. Otsisime mingi 10 minutit ja tuli teade, et leitud. Rohkem ei midagi. Hiljem kuulsin, kuidas öeldi, et leiti keha, mitte kutt. Oh jumal. Oli ennast vannitoas üles poonud vannitoa kardinaga, noor poiss, 29-aastane, UK-st pärit, 5 aastat laeval töötanud crew söökla kokana. Mis juhtus, ei tea keegi, aga šokk on ikka meeletu. Ma ei suutnud üldse tööd teha enam pärast, süda oli nii paha lihtsalt. Mõtlesin kogu aeg, et mis ometi peab juhtuma, et nii noor kutt endalt elu tahab võtta. Eks kõlakaid ole igasuguseid juhtunu kohta, kes teab, kus see tõde on. Kell kolm toimus ka mälestustseremoonia tema auks, aga ma ei läinud, kuna ma ei tundnud teda ja mulle tundus, et see oleks vale.

Terve laev rääkis päev otsa ainult sellest, kõik arutlesid, kus tõde on, räägiti veenide lõikumisest jne, aga ametlik versioon oli ikkagi poomine. Ja no õõõõõõh kui õõvastav see on ilmselt veel mitu päeva. Ta kajut on kinni tebitud politsei poolt ja sinna ligi ei saa ja ainuüksi selle ukse nägemine paneb minestama. Lõuna ajal nad viisid ta keha ära laevast, siis ma kogemata sattusin nende teele lausa kaks korda, ühel korral hüppasin suurest hirmust Afzali kajutisse ja teisel korral läksin nurga taha peitu. Ei tahtnud sellist asja küll näha. Mul siiamaani õudukad sellest, kui nägin Pirita jõest surnud mehe keha väljatoomist mitu aastat tagasi.

Ise lülitasin oma arvuti esimest korda sisse laevaloleku aja jooksul ja lugesin lihtsalt blogisid, et närve rahustada. Lõpuks jäin tuttu, aga unenäod segasid täiega ja eriti magada ei saanudki. Õhtune töö algas jälle lustiga, sest mul on neli tuba tühjad, kes kõik täna ära läksid, mis tähendab, et neli tuba, kus saab vahepeal pikutada, kui tööd teha pole.

Külalised olid jälle väga hoos, tegid mulle nalja. DJ tuppa tahtsin ühe rätikulooma teha, sest ta on nii armas inimene ja ta kunagi ju ei taha koristust. Palusin Jennyl alla tulla ja aidata ja vahetasin ise kiirelt linad ära. Colin kunagi ei luba linu ka vahetada, seega mul oli täiega tunne, et ma teen midagi väga halba ja jään kohe vahele. Teadsin, et ta pole toas, aga ei teadnud kui kaua. Täpselt siis, kui me valmis saime, astus Colin uksest sisse ja ütles "Busteeeeed!" Me täiega ehmusime, aga Colin arvas, et koerake on megaarmas ja ei olnud üldse pahane. Väga armas.

Mina ise lõpetasin töö 21.30 ja mul oli siuke tunne, et ei oska oma vaba ajaga kohe midagi peale hakata. Käisime Jennyga sööklas snäkkimas ja siis suitsupausil. Et kellelgi arusaamatuks ei jääks, siis ma endiselt ei suitseta, aga see põhihängmiskoht, seega ma hängin seal alati koos Jennyga. Hiljem käisin uuesti sööklas pärissööki söömas ja 23 olin kajutis tagasi. Uskumatult vara tudule.

Ma igatsen täiega autoga sõitmist. Ma isegi mõtlesin, et ma kuskil lähen ja rendin auto, sest ma ei suuda enam olla, 6 nädalat ja jumala sassis. Ma olen sõitnud iga päev põhimõtteliselt alates lubade saamisest ja see on mu esimene nii pikk paus.

19.juuli, 45.päev, Brest (Prantsusmaa).

Kurtsin juba mitu hommikut Jennyle, et mu kõht valutab pärast söömist ja ta vaatas mu menüüd mitu päeva järjest ja täna ütles, et jäta banaan ära, proovi. Kuigi see oli nii raske, kuulasin teda ja toimiski! Ei mingit kõhuvalu pärast. Proovin nüüd edasi ka nii, kui asi ainult banaanis, on ju lihtne.

Töö algas 8.30, kuna me jõudsime sadamasse alles kell 14 ja kuigi mul pole reisijaid, sain ka ikkagi hiljem alustada. Tegin hästi hoolikalt kõiki tubasid, sisuliselt tõmbasin keelega üle kõik nurgad, aga mu supervisorid on vist alla andnud ja ei tee enam inpektsioone mulle. Haha. Lõpetasin töö 11.30. Ilma naljata. Sättisin siis tühjasid tubasid valmis, lebotasin, 12.30 läksin sööma. Pärast sööki tegin koridori ja veetsin lihtsalt aega. Ma pole päris kindel, mis kell ma tegelikult võin töö lõpetada, seega ma igaks juhuks hoian ennast 13.30ni alati tööl ära.

Lõuna ajal tsillisime veidi Afzaliga ja edasi Anaga ning lõpuks vaatasin filmi oma kajutis ja jäin tudule ka. Ma ise mõtlesin, et meganaljakas, kui ma koju lähen ja ka kella nelja ajal tuduma hakkan, sest see režiim nii sees on. Samas kodus ma ilmselt ei ärka kell 7 ka, seega pole vast hullu. Õhtusöögil pakuti viinamarju, maasikaid, ananassi, melonit, pirni, apelsini, banaani ja greipi ja mul oli tunne nagu kommipoes. Sõin vist terve kilo maasikaid, ananassi ja viinamarju ära. Meil ükskord varem olid ka viinamarjad, aga need olid nii hapud, et ma tahtsin otsad anda, seekord olid külaliste viinamarjad. Ma need tunnen juba ära, sest mul üks tuba sööb neid kogu aeg ja nad aeg-ajalt pakuvad mulle ka. Haha.

Tööl oli lihtne, 4 kajutit lõpetasin 20 minutiga, kuna seal polnud suurt miskit teha, voodi korda, lapiga üle ja valmis. Teised lõpetasin 19.00 ja siis ootasin kuniks 19.45 ja 20.30 vabanesid viimased kaks ja 20.40 olin valmis. Tahtsin täiega sign offida, aga Slavka ütles, et enne 21.30 ei tohi ja nii kraamisin ma iga koridori nurgakese ka läikima. Kaks korda öeldi mulle, et vägevalt paned tüdruk, haha. Lõpuks istusime lihtsalt lockeris ja rääkisime juttu ja rääkisin Slavkale (kes töötas enne Carnivalis), et järgmine kord, kui ma lähen puhkusele Carnivalile, siis ma kirjutan iga päev infolauda, kui äge mu kajuti stewardess on ja panen kogu aeg DND silti ja ei taha koristust ja teen ise voodi ära. Et ainult loomakest tahaks õhtul. Ta arvas, et see kajutistewardess hakkab mind armastama.

Lõpuks kirjutasime siis töö tehtuks ja läksime minema, tsillima crew sööklasse. Kuna söögiaeg ei olnud, tegime võikusid ja sõime krõbinaid ja ajasime niisama lolli juttu teistega. Siin on teatud seltskond tüdrukuid, kes mulle väga meeldivad, siis osa, kellest mul on suva ja osa, kes üldse ei meeldi. Nende aasia omadega ma väga ei klapi ja neil oma gäng ka, olgu seal siis õnnelikud, Euroopa tüdrukud hoiavad kokku, kuigi Balkani maad on ka eraldi, sest neil mingi oma keel. Makedoonia ja Serbia omad, panevad kõik ühes pudrukeeles. Noh ja brasiillasi on tohhuijaa, aga kuna Jenny on ka, siis nendega ma võin olla. Ja nad viimasel ajal palju sõbralikumad ka minuga keele mõttes, et üritavad ikka inglise keeles. Kuigi ma juba vaikselt hakkan aru saama, millest nad omavahel räägivad.

Õhtul toimus ka pidu, aga minu meelest oli see esiteks, väga ebaeetiline, arvestades eilseid sündmusi ja teiseks, mul oli rohkem siuke omaette tunne, et teeks näomaski ja vaataks filmi. Väga mõnus igal juhul.

20.juuli, 46.päev, Saint Malo (Prantsusmaa).

Töö algas jälle 8.30, aga mulle tundub, et mu kehale see pigem ei meeldi. Lööb režiimi sassi ja kohe palju raskem on hommikul olla. Hommik oli seepärast üsna raske, pea tagus otsas ja miski ei meeldinud ja katsu siis rõõmsalt tolmuimejaga ringi lasta. Mitte, et ma poleks seda teinud, ikka tegin.

Jumala paljud külalised ja teised töötajad ja möödakõndivad inimesed ütlevad, et me koristame liiga palju. Eile hakkasin ühte suurt maali pesema, kui üks Piccolo tuli ja ütles, et kuule stop, ma näitan midagi. Ma mõtlesin, et teen miskit valesti või midagi, aga ta tõmbas näpuga üle pildiraami ja ütles: "Vaata, see on täiesti puhas, siin pole tolmulõhna ka, lõpeta see koristamine." Haha! Täna ütles üks möödakõndiv mees, et ta hakkab iga päev käejälgi peegli peale tegema, et siis vähemalt on mul midagi teha, et praegu ma pesen kristallpuhtaid peegleid. Nohjah, see on see, kui ronid 6-tärni teeninduse laeva ja mõtled, et see lahe idee. Ei ole. No ei ole. See on absurdikas, mida kõike me siin tegema peame, reisijad ei hooli sellest absoluutselt, nad tahavad oma voodit ja patju, jooke ja jääd, puuvilju ja telekat ja neil on ülipoogen, kas kuskil kapis šeifi taga on tolm või mitte.

Kella 11 ajal läksin ühte tuppa, sest ühte tuba ma ootasin kella üheni. Astun sisse, Brian on sees. Ütlesin talle jumala siiralt, et Brian, get out of your room please!!!! Ta hakkas täiega naerma. Probleem on selles, et kuna ta elab nagu notsu ja ta eile ei tahtnud kordagi teenindust, oli selge, et täna veedan ma seal umbes kolm tundi. Õnneks ta on siuke megatsill kutt, temaga saab alati nalja ja kui ma ei teaks, kuidas ta elab, siis ta võib-olla isegi meeldiks mulle. Haha. Kell üks võtsin viimase toa ette, pool kaks lõpetasin, riided selga ja maale.

Laev on Saint Malos, Prantsusmaal ja meil overnight ka. Plaanisin õhtul välja minna, aga kuna pea lõhkus ja karjus värske õhu järele, otsustasin lõunal asja üle kaeda. Halb on see, et me oleme merel ja peab pisikese paadiga minema ja see on nii tüütu, kunagi ei tea, millal tuleb ja millal läheb ja kui kaua see sõit aega võtab. Kusjuures, vaatasin telekast, et väljas 23 kraadi ja päikest pole, et davai, teksad ja kampsik selga. Ebanormaalne ikka. Kohale jõudes muidugi sain aru, et panin veits üle ja võtsin kampsuni ära. St Malo ise on väga armas pisike linn, meenutas hullult Harry Potterit mulle, Sigatüüka kooli. Kõik majad olid sellised ja tornid ja trepid ja värgid. Iga pilt, mis tegin, kinnitas üha rohkem, et Potter mis Potter. Linn on üsna pisike, ümberringi jalutus oli 1.8km, mööda müüre, mis linna ümbritsevad. Ma nüüd oma ajuga jälle mõtlen, et tegemist on saarega, aga ma ausalt ei tea, kas on, sest minu meelest on kõik kohad saared, kus me käime. Igal juhul oli armas linn ja veel armsam oli see, et ma leidsin poe, kust ma sain snickersit, mida meil laevas juba 2 nädalat ei ole ja mu kõik varud on ka otsas. Muidu olid riietepoed, Hilfigerid ja muud kraamid ning hästi palju pagariärisid, kus koogid olid umbes kahe käe suurused ning magusapoed, kus müüdi käsitöö šokolaadi, creppe, küpsiseid, kastmeid (karamell, šokolaad jne), karamellikomme (kas see on mingi prantsuseteema, teab keegi?) neid ausaid, nätsukommid nagu. Ostsin endale ka kaks tükki, nii isutama ajasid ja terve pakk maksis 15€!!!! Lolliks läinud. Ühekaupa maksis veel haigemat hinda, aga vähemalt saan ära proovida.