Prantsusmaa, Inglismaa ja pidu

22.juuli, 48.päev, Guernsey (Inglismaa)

Laeva tagasi pidime küllaltki vara minema, crew pidi tagasi olema kell 16 ja kõik ülejäänud 16.30. Kell viis startisime jälle Prantsusmaa poole. Mul tulemas kaks IPM päeva ja mul Prantsusmaast juba suht kopp ees, seega eriti kurb ei ole. Kuigi hea on alati oodata maale minekut, siis mõnikord ei ole ka hea. Nagunii Jenny ka IPM, siis ei saaks õhtul ka välja minna. Dubliniks aga tegime küll plaanid ära, seal me ka overnight ja see ju peaaegu mul kodulinn, seega väga ootan!

Tööl läks hästi, meil oli nii Briani kui ka Coliniga (mõlemad mu reisijad, pianist ja DJ) meganaljakas vestlus ja see hoidis tuju täiega üleval. Alguses tegin kolm tuba ja passisin siis tühja, sest viis tuba vabanesid 19.45. Käisin Jennyt aitamas ja põrkasin oma supervisoriga pärast kokku liftis, ta jagas veel õpetussõnu, mis ma teha saaksin oma koridoris ja ma usinasti tegin ka. Ma kujutan ette, et kui kahte viienda korruse koridori võrrelda, siis see nagu kuld ja plastiliin, sest see teine tsikk ei tee küll midagi. Toodi üks siia laeva, kes oli puhkusel liiga kaua olnud ja anti lihtsalt mingi sektsioon kätte, Slavka saadeti 11ndale korrusele minu vanasse sektsiooni. Oh jumal, mida nad korraldavad. Igal juhul see uus-vana tüdruk on mega naljakas, näiteks täna ta tuli minuga rääkima ja esimese asjana passis mu nimesilti ja ütles: "Aa, Sa ei räägi minu keelt." Hahaha miks ma peaks? Ta unustab kogu aeg oma käru koridori, täna ta tolmuimejaga isegi mitte ei tõmmanud ühtegi tuba, ma ei kujuta üldse ette, mis ta teeb, aga no pole minu asi, mul savi.

Pärast oma tööd käisin veel Jennyl abis ja rääkisime seal juttu ühe Mariyaga, kes on Indiast pärit tüdruk ja ta rääkis, et ta läheb varsti koju abielluma. Kutiga, kelle ta vanemad talle valisid. Midddaaaa? Siuke asi ikka veel toimib??? Vähemalt on aus ja armas kutt, nagu ma aru sain, aga ma olin nii šokis terve aja, et tegelt ka vä? Jennifer naeris, et tema vanemad võiksid ka talle valida, sest tema valikud on kõik läbikukkunud olnud. Ja rääkis, kuidas tema vanemad lahutasid pärast 30a abielu, sest isa võttis uue naise. Ma olin mingi suu ammuli seal terve aja, mõtlesin, kas ma tegelt ka elan samas maailmas. Eriti just see pulmateema, no siiamaani ei mahu pähe.

Õhtul oli saunaõhtu spas, aga kuna me keerasime kella tunni edasi ja ma eriti sauna meeleolus ka polnud, siis jätsin selle vahele. Üleüldse meil siin oma rätikut vaja kõikidel sellistel üritustel ja ma reaalselt ei võtnud ühtegi rätikut kaasa. Ilma naljata. Kajutisse pannakse vahepeal, aga seda nagu vist ei tohi välja võtta ja nii edasi. Keeruline. Peab empsil paluma saata. Rätiku. Lollus.

23.juuli, 49.päev, Honfleur (Prantsusmaa).

Kuna ma täna IPM ja B-watch, siis eriti midagi oodata ei olnud hommikul. Sellegipoolest läksin tööle rõõmuga ja avastasin, et 5nda korruse teise koridori käru on jälle koridoris. Ma unustasin ükspäev oma tolmuimeja ühte tuppa, mis oli tühi ja ma sain niimoodi mööda päid ja jalgu ja see plika (naine tegelt, 72a sündinud) jätab oma käru koridori ja talle öeldakse, et uhm kuule ole pliis tähelepanelikum. Middddaaaa.. karjuv ebaõiglus. Jobud. Mis puudutab üleüldiselt tööd, siis mul täna tuli meelde, kui ma ostsin endale 200x200cm teki ja ma ei suutnud kuidagi sellele tekikotti ümber panna, sest see oli nii suur ja Geelika pidi mulle trikke õpetama ning see ajas nii naerma, sest praegu oleks see tekikott umbes 10 sekundiga ümber. Mõned nipid on päris kasulikud siin.

Lõpetasin töö kell 2, otse kajutisse ja poole tunni pärast juba tudusin. Kell neli olin tagasi tööpostil, olime bwatchis koos Anaga. Mu toanaabriga. Alguses ta plaanis üldse maale minna, ta ei teadnudki, et ta b-watch on. Kui meie vahikord algas, pani ta otsejoones oma lockerisse ja hakkas oma käru ettevalmistama. Ma mõtlesin, et aa okei ma töötan siis üksi. Käisin kõik DND toad läbi, viisin jääd ja värki, mida taheti, viisin pesumajast tulnud asjad tagasi (kas tõesti laundry delivery on nii pikk lause eesti keeles, haha) ja tegin oma käru ka korda ja käisin söömas ka. Ana tegi ühes toas linade vahetuse.

Mis üldse puudutab Anat, siis see on päris naljakas lugu. Üks lugu oli see kampsiku oma, kui ta seda mult laenas ühel korral ja selle mu kapist võttis ja väitis, et see oli tooli peal. Järgmisel korral kui ta küsis seda laenata, ütlesin ei, et tema reaktsiooni näha ja ta reaktsioon oli see, et ma raudselt tegin nalja ja võttis ikka. Siis oli see tema käes nädal aega, lõpuks ma mõtlesin, et ma ütlen, et kuule pese puhtaks ja anna tagasi ja samal päeval nägin, et ta pesi seda ja see kuivas. Kui kuivaks sai, peitsin selle ära. Ei saa enam. Siis üks päev lendan ma tuppa sisse, vaatan, et misasja, minu juuksehari kraanikausis. Ana juukseid täis. Ee.. ja tuligi välja, et tema kasutab seda. Okei, see juba veidi üle piiri, juuksehari võiks mul küll isiklik olla. Siis eile ta küsis, kas ta võib mu sirgendajat võtta. Okei, võta. Sirgendas päeval ja sirgendas pärast tööd uuesti (kuigi ta juuksed pulksirged, ilma naljata) ja kui ma siis kell 23 oma tuppa läksin, oli sirgendaja sees ja laua peal. Tulikuum. Kui Ana tuppa tuli, ütlesin talle, et eu nii ei käi. Paned siin põlema midagi või rikud mu sirgendaja ära, palun ole ettevaatlikum! Ta ainult kihistas naerda. Ja nüüd ongi nii, et ma peidan absoluutselt kõiki oma asju, sest see plika kasutab kõike nagu enda oma. Ma pole kade, aga see on esiteks naljakas ja teiseks see juukseharja värk mulle ei meeldi. Jumal teab, mida ta veel kasutab.

Kella kuuest läks automaatselt töö edasi, meil oli pantrymeeting ja räägiti, et meil kaks päeva järjest drill, kusjuures üks nendest päevadest on embarkation päev!! Kui keegi veel mäletab, kui õudne päev see on, ma ise enam ei mäleta, sest see kruiis on 13 päeva olnud ja ma enam ei teagi, mis on embarkation. Haha. Igal juhul jah, tööl oli paar naljakat vestlust, kõige naljakam ehk Brianiga. Kokkuvõtvalt varem Brian tahtis 1x päevas, et ma tuleks, aga täna õhtul ütles, et läheb 15 minuti pärast välja ja ma küsisin, et aa kas nüüd tahad kaks korda päevas teenindust? Ta hakkas naerma, ma ütlesin, et jaja, ma tean küll, Sa ei taha mitte teenindust, vaid mind ja ta hakkas veel rohkem naerma ja ütles "naughty naughty girl." Pärast ma veel hirmuga uurisin, kas Brian on crew või külaline, sest külalisega küll nii rääkida ei tohi, hahahah. Pärast oma osakonda tsillisin jälle Jenny omas ja siis käisime söömas ning pärast pidime crew baari minema, aga ma ei viitsinud ja suikusin hoopis unne.

24.juuli, 50 päeva täis!!! Honfleur.

Hommikul ärgates oli meel nii nukker, nägin unes kodu ja perekonda ja kõik oli nii reaalne, et kui ma üles ärkasin, mõtlesin, et misasja, miks ma ikka veel siin olen. Ja kuidagi siuke tühi tunne oli hommik otsa. Koristasin tubasid nii automaatselt, mõtted olid täiesti eemal.

Kui tegin viimast tol hetkel vaba tuba, mõtlesin, et blää viimane tuba, hakka jälle lolli mängima, kui tuli teade, et crew drill. Oohh jesss! Ma pole kunagi varem niimoodi rõõmustanud drilli üle ja mul läks see täitsa meelest. Kahjuks aga on minu emergency station õues ja drilli hetkel oli väljas 16 kraadi ja sadas paduvihma ja ma pidin seal oma elu pikimad 53 minutit passima. Appikene, ma mõtlesin, et külmun surnuks. Lõpuks kui tagasi sisse saime, eirasin lihtsalt reeglit, et kampsuniga ei tohi tööd teha, sest mul oli nii külm. Lõpuks supervisor ütles, et ta loodab, et mul nüüd soojem ja et oleks hea, kui ma ära võtan. Tegin veel mõned toad ja läksin ka sinna tuppa, kus homsed lahkujad on, et lihtsalt uurida, kuidas neil läheb ja kas saavad pakitud ja see naine ütles mulle, et ma olen nii armas tüdruk ja tal heameel, et ma nende toateenindaja olin. Pärast mees ütles, et nad jätavad mulle õhtul ümbriku ka. Aww! Ja housekeepingu assistant ütles, et üks tuba pani mulle tipi arvele ja üks tuba on mulle juba 2x andnud, seega minu hirm, et viiendal tekil tippi pole, oli asjatu. Läheb täitsa kenasti.

Pärast tööd panin linna, eile pärast seda kui kõik rääkisid, kui ilus see koht on, vahetasin IPMi ära hoopis. Ja oi kui rahule ma jäin. Naljakas oli see, et kõik autod olid Renault ja Citroënid. Ja teine asi poodides, et räägin kogu jutu inglise keeles ära, aga müüja vastab mulle ikka prantsuse keeles. Lõpuks juba hakkasin ka siis prantsuse keeles tere ja aitäh ütlema, kaua Sa ikka kakled. Linn oli imeilus, nagu juba mainisin ja kuigi ilm oli kaootiline, sadas padukat ja oli päike samal ajal, temperatuurid olid üles-alla, siis linna atmosfäär oli lihtsalt suurepärane. Mul tekkis mingi täielik rahulolu südames ja hinges, kuidagi kodutunne ja selline tunne, nagu ma oleks seal varem olnud ja palju olnud. Kusjuures, seal oli megahunnik poode, šokolaadi ja makroonide ja jumal teab mis maiustustega, aga õnneks oli mu kõht nii täis, et ma ostsin neli makrooni ja lahkusin rõõmsalt. Aa ei, jäätist sõin kah. Ja lihtsalt jalutasin ja tegin miljon pilti ja kuulasin muusikat ja mõtlesin, et elu on ilus.

Laeva tagasi, tegin kiire powernapi, siis riietevahetus, õhtusöök ja töö. Mul olid absoluutselt kõik toad tühjad, seega ma käisin ainult sisse ja välja, sisse ja välja ja olin kell seitse valmis. Vapsee äge! Kuna meil täna kruiisi viimane õhtu, oli hull tähistamine, Crystal Cruises 25.sünnipäev. Meil lasti ka sellest peost osavõtta ja see oli lahe, tantsisime ja nautisime. Teised tüdrukud muidugi esimesel võimalusel panid minema, oma tubasid tegema, mina jäin sinna. Küsisin, kas tohin koristajaid aidata, lubati. Koristasin siis ka neid tükikesi ja õhupalle katkiseid ja meil läks ligi 45 minutit selle jaoks, et terve aatrium puhtaks saada. Käed olid päris valusad, aga vähemalt sain jälle tõestada, et olen abivalmis tüdruk. Jess.

Pool kümme logisin ennast välja ja sõin kõhu täis, et uinuda ja homsele embarkation päevale vapralt vastu minna.