Sooja tagasi

14.august, 71.päev, Bordeaux.

Lõuna läks ennustatult, magasin rõõmsalt terve aja. Õhtune töö oli üsna lihtne, kuigi see vice captain (mulle see eestikeelne vaste ikkagi ei meeldi) jälle pablas ja kaebas ja möllas ja ajas mind närvi. Mingi noor nolk, aga käitub nagu bossike. Täitsin siis ta soove suures osas terve aja. Pärast tööd plaanisime Jenniferiga välja minna ja kuigi kaks kuud järjest on olnud nii, et üks päev on Jenny IPM ja järgmine päev minu, siis seekord ta vaatas 7 korda, et meil on IPM samal päeval ehk homme. Muidugi, kui me välja hakkasime minema, oli Jenny IPM ja ei saanud välja. No on ikka tainas küll. Kuna ta aga väga tahtis Big Maci, jalutasin üksi McDonald'sisse ja nautisin üksinda Bordeaux'd. Sain ka Karolini ja Alvariga skypeda üle pika pika aja ja nii tore oli. Hiljem ma läksin sajaga kaotsi seal linnas, üldse aru ei saanud, kus ma olen. Õnneks mul Euroopas nendes riikides, kus me mitu päeva oleme, on internet kogu aeg olemas, otsisin Google Mapsist, et kus pagan ma olen ja leidsingi tee üles. Jäätise leidsin ka tee pealt. Tahtsin sidrunit ja tüdruk ütles, et seda on ainult sinist. Aga see ausalt on sidrun. Ma veidi olin skeptiline, aga maitse oli täiesti sidrun. Pärast hakkas veel vihma ka sadama, aga ma olin nii rahul oma jalutusega, et mul oli täiesti ükskõik, ma lihtsalt jalutasin ja nautisin. Veidi enne keskööd olin laevas tagasi ja Jenny ja Robson said oma burksid ka.

15.august, 73.päev, Bordeaux.

Hommikul oli meil jälle drill. Drill on kord nädalas ja käib iga korraga üha rohkem närvidele. Ma saan selle vajalikkusest aru ja puha, aga ma ei jaksa selle oranži vestiga kord nädalas mööda laeva joosta, sest mu kajut on esiotsas ja emergency station tagaotsas. Aga olgu, ülla eesmärgi nimel. Me Anaga rääkisime ka, et issssssand kui õudne see oleks, kui see signaal öösel kell 3 tuleks. Paanika oleks vist nii suur, et mitte midagi ei saaks aru.

Lõunaajal ma tudusin, sest õhtul ootas ees peokene. Nagu mu ema ütles, meil on kogu aeg pidu. Mul oli B-watch ka, aga koos Jenniferiga, seega meil oli vahva koos ja koostöö sujus ka kenasti, tegime ühte penthouse'i koos ja no voodi oli 2 minutiga tehtud, vannituba teise kahega, kõik klappis. Kuuest läks edasi õhtune töö. Töö oli lahe, sest hotel director läks minema ja tema tuba on nüüd kuni Lissabonini (20.august) tühi. Kui oma kõik toad valmis olin saanud, läksin sinna lebotama ja ausalt, kui ma tuleks kruiisile ja mul oleks siuke voodi, siis ma ei tuleks kunagi sealt välja. Megamugav lihtsalt!

Pärast tööd siis pidu. Latiinopidu. Kuigi ma olin megaväsinud ja ütlesin Jennyle, et ma lähen kell 10 sinna, söön veidi tsipse, joon ühe joogi ja teen ühe tantsu ning lahkun, siis see lõpuks lõppes kell neli hommikul. Ja see oli raudselt parim pidu laevas siiani ja üks parimatest pidudest mu elus. Rahvast ei olnud palju, aga rahvas oli nii õige ja nii hullud, et meil oli sigatore ja ikka väga metsik. Ja muusika oli ka super, minu stiil täiega. Pidu muidugi lõppes kell 2 ja miks ma kajutisse kell 4 jõudsin, on hetkel veel arusaamatu, sest seda osa ise ma väga ei tea. Natuke tuleb puzzlet kokku panna. Ja sellega seoses ma avastasin, et ikka ülimugav on laevas pidutseda, sest alati saab koju, ei mingit taksot ja kui kadunud oled, teab keegi ikka, kus Su kajut on ja toimetab Su sinna. Haha.

16.august, 73.päev, Saint Jean de Luz (Prantsusmaa)/Bilbao (Hispaania).

Hommikul kell 8 pidime Saint Jean de Luzi jõudma, ja me tegelikult olime ka kuskil seal juba, aga siis keeras laev otsa ringi ja sõitis minema, sest merelained olid nii teravad olnud, et tenderit ei olnud võimalik vette panna, vesi peksis kohe minema. Seega, ei mingit rannapäeva minu jaoks ja jumal tänatud, sest no te võite ette kujutada, kui hea mul hommikul olla oli.

Ma ei teinud piuksugi, et oma energiat säästa. Läksin sööma, istusin üksi. Läksin tööle, olin üksi. Läksin 11ndale korrusele, tegin vaikides ja piineldes kaks tuba ära ja kolisin alla tagasi. Siis helistas Sneha, et lähme üles tagasi washdowni tegema. Kui keegi ei mäleta, siis Sneha oli mu esimene big sister ja toakaaslane, tal sai puhkus läbi ja tuli tagasi. Washdown on kõige hullem koristus üldse, see on sõna otseses mõttes iga ruutmillimeetri koristamine. Sneha õnneks tegi suures osas töö ära ja ma ainult järgisin ta antud käsklusi, sest ma endiselt ei jaksanud midagi teha. Alla tagasi minnes oli mul ikka tükk tegemist ennast tööle sundida ja tempo oli nii slow mode, et ise ka ei usu. Õnneks mul on 13 tuba ja keegi ei julge mulle midagi öelda, sest see on rohkem kui teistel ja ega nemad ei tea, et mul paar tuba hommikuti, kes teenindust ei taha ja õhtuti vapsee ainult 5 tükki tahavad. Jätan kogu aeg mulje, et sigakiire on ja hullumeelne töö tempo ikka.

Vahepeal saime ka teada, et laev sõitis Bilbaosse, Hispaaniasse ja jääme ööseks. Piiiduuuu! Lõunal magasin nii sügavalt, et kui kell 2.5 tundi hiljem helises, oli mul tunne, et ma just läksin magama. Unistasin terve õhtu, käisin Jennyl abiks ja nalja tegemas ning tegelesin oma tubadega ja lõpetasin 21.30. Pidime Jennyga välja minema, aga ta sättis megakaua ja ma nii kaua käisin baaris veini joomas ja juustu söömas. Veini- ja juustuõhtu oli jälle. Nii mõnus. Hiljem siis jalutasime Jennyga veidi ringi, käisime söömas (ma küll ainult jäätist) ja tegime nalja ja pilte ja mul oli nii vahva. Temaga on alati vahva. Ta skypes oma perega ja ma siis ka skypesin ja nad ei räägi keegi inglise keelt, seega see oli päris naljakas. Küsisin, kas Jennifer tohib Eestisse elama tulla, et ma saadan vastutasuks šokolaadi, siis Jenniferi tütar ütles, et see peab küll alles suur šokolaad olema ja ema arvas, et pigem ei. Haha. Kurat, meil oli nii hea plaan juba valmis mõeldud ju. Kesköö paiku jalutasime laeva tagasi ja järjekordne päev läbi saanud.

17.august, 74.päev, Bilbao.

Hommik algas šokiga, sest Ana, kes ärkab alati 6.15, ärkas koos minuga 7.30 ja ta oli päris paanikas. Ütles, et ta ei saa aru, kuidas ma nii rahulikult jõuan pesus käia, kikud pesta, riidesse panna, meikida ja söömas käia nii lühikese ajaga.

Mina aga olin tõbine. Tundsin, kuidas kurk kriibib ja köhisin kogu aeg ja söögiisu ka polnud. Õnneks Jenny on kuri emme ja käsib hommikuti süüa. Mu emale meeldiks Jennifer väga, haha. Ja kuigi Jenny on noor (28a), on tal ju 13-aastane tütar ja tal need emainstinktid löövad aeg-ajalt täiega välja. Näiteks hommikusöögi ajal. Tööl oli meil täna neli special cleaningut, täiesti segased. Terve aja võttiski see special asjade koristamine ära. Ja mu olemine läks nõnda kehvaks. Lõpuks läksin medical centerisse, mu lemmik kutt (kelle tuba ma koristan) oli seal ja võttis mu kohe järjekorrast ette ja viis oma kabinetti. Ütles, et nüüd saab lõpuks tema minu eest hoolitseda, et mina tema toa eest hoolitsen iga päev. Nii armas. Ja kraadis mind ja skoorisin palavikuga ja kurk on oiiiioiiii kui punane ja siis ta ütles nii armsalt, et ikka andis keha enne alla, kui rohud mõjuma jõudsid hakata. Nimelt kui mul siin nädal tagasi verega jama oli, siis arst kirjutas rohud ja vitamiinid ja värgid, mida ma nüüd kuu aega sööma pidin. Aga pole hullu. Saadeti mind puhkama, seega puhkama ma hakkangi ja näis, kas õhtuks on olemine parem.