Hunnik sea daysid

2.august, 59.päev. Belfast, Põhja-Iirimaa.

Laevas pistsin nahka ühe cupcake'i, mis ma ostsin ja vajusin tudule. Õhtusöögi ajaks ärkasin üles ja sõin kohustusliku kausitäie krõbinaid ära ning läksin tööle. Ahjaa, ma enne kohtusin veel Afzaliga ka, kes rääkis mulle ühest heast buffeest selles kaubanduskeskuses, aga ma ei saanud minna, sest järjekord oli 1.5 tundi. Seega mul oli natuke hinges ja otsustasin oma IPMi ära vahetada homseks, et sinna minna. Kaubanduskeskuses oli kino ka ja kellaajad klapivad, seega ehk saab homme sushit, makroone ja minione korraga. Mida rõõmu!

Tööl oli kõik tiptop kuniks kell sai üheksa ja maxlevel jama hakkas. Kuna mu supervisor lihtsalt konkreetselt nussib mind, siis iga kruiisi lõpus algab sama jama, ma juba eos ootasin, millal siis seekord. Ainult, et sel korral läks ta lõplikult üle piiri, eksides väga rängalt firma reeglite vastu. Viha minus oli nii suur, et ma teadsin, et nüüd ma käitun nagu ema ei taha, et ma käituks ja ei ole enam inglike nunnuke ja isegi, et emps mu maha lööb, ma tahan draamat teha!!!!

Seega käisime õhtusöögil Jennyga, viisin ta asjaga kurssi ja tema nõustus minuga ja mu plaaniga. Tavaliselt ta on nagu emps, et ära tee, ära ütle, aga seekord mitte. Kajutis jonnisin edasi ja läksin siis tudule ja kui Afzal 12.15 helistas, sai ta küll kõige räigemat sõimu lihtsalt kaela. Nii kahju temast, hahaha.

3.august, 60.päeva. Belfast, Põhja-Iirimaa.

Hommikul ärkasin muidugi pahas tujus. Või isegi mitte pahas, aga see on see kurb-vihane-paha tuju, mis mul igakord tuleb, kui mingi jama on. Kuna ma teadsin, et ma endale hiljem jama kaela tõmban, tegin tubasid eriti hoolsalt, iga nurk sai üle lakutud. Mingil hetkel tuli üks külalistest mind otsima, üks nendest tantsijatest, kes on 65-aastane onuke ja hoiab mind nagu oma lapselast. Küsis, kuidas mul olla on, kuivõrd tema oli osaline selles eileõhtuses draamas ja ta teadis täpselt, kui halvasti ma ennast tunnen. Üritasin halva mängu juures head nägu teha ja lõpuks ütles ta ühe lause, mille peale mul lihtsalt pisarad silma tulid, seega ma kiirelt lahkuda üritasin. Pärast seda emotsionaalset vestlust seadsin siis oma sammud hotel directori juurde, kes on housekeepingu kontori ülemus. Tema on kogu selle krempli ülemus. Ma kohtusin temaga esimest korda, aga ma tõesti olin endaga nii augus, et ta tundus olevat täpselt see inimene, kellele ma peaks rääkima, mis toimub. Ja meie vestlus oli veel emotsionaalsem kui mu külalisega, nii et ma lõpuks nutsin seal ka ja tema üritas mind maha rahustada. Aga ta nõustus minuga, seega lõpuks oli mul parem olla. Ütles, et õhtul tuleb meil vestlus koos mu bossiga. Jep, nüüd on see osa, kus ma omale jama kaela tõmbasin, sest ma teadsin, et temaga rääkides tuleb lõpuks ikkagi oma bossiga ka rääkida.

Poole kahest lõpetasin ja panin riidesse, läksin uuesti linna. Lihtsalt nii väga oli vaja välja saada sellest laevast. Ma ei kujuta ette ka, mis mu närvidest alles jääb pärast seda tsirkust siin laeval. Igal juhul läksin siis uuesti sinna buffeesse, aga ma ei tea, mis ebaõnn mul sellega on, sest täna oli see mu saabudes avatud veel ainult 30 minutit. Tegin kiire arvutuse peas, et ega ma eriti kauem ei söö ka, et lähen ikka ja jõuan kinno ka. Sõin siis kiiruga head ja paremat ja oh wow kui head magustoidud olid. Nii head, et ma ei jõudnud piltigi teha. Oli šokolaadikook ja siis mingi marjakook ja siis mingid ekleeriküpsised, kus oli jäätis sees ja jäätis ja puuviljad. Nommm. Pärast sööki läksin kinno, Minione vaatama, ma juba Barcelonas tahtsin minna, aga seal oli vales keeles, nüüd siis õiges keeles. Enne filmi oli 30 minutit reklaame. 30 MINUTIT!!!! Appi mida. Tänu sellele ei jõudnud ma filmi lõpuni vaadata, aga ma arvan, et väga vähe jäi puudu, mõni minut. Muidu poleks ma lihtsalt bussile jõudnud ja laev oleks ka mu maha jätnud hihihi. Enne kui ma läksin välja, ütlesin Jennyle, et ma ei tule enam kunagi tagasi, et ma nii pahane ja turvamees kuulis seda ja kui ma siis tulin 17.20 (all on board oli 17.30), siis ta ohkas ja ütles, et issand ma mõtlesin, et Sa ei tulegi. Haha.

Enne tööd üritasime siis hotel directoriga vestelda, aga teda polnud, seega ma käisin söömas ja hiljem meil oli pantrymeeting ja siis uuesti hotel directori juurde. Seekord kolmekesi. Ja oli, mis oli, lõpuks ikka mina nutsin ja tahtsin laevast alla hüpata, aga vähemalt hiljem oli parem tunne, niivõrd kuivõrd. Töö oli väga emotsionaalne, sest mu kurbus paistis kaugele ja kõik käisid uurimas, mis juhtus. Ja ma ei tahtnud rääkida. Ma tahtsin ainult Jennyle rääkida. Pärast tööd istusimegi sööklas maha ja rääkisin talle ja hakkas kergem. Kohe palju kergem. Kuigi basseiniõhtu oli, oli mul õues nii külm, et ma loobusin sel korral. Ma olin nagunii ainus ka. Seega hoopis kajutisse tudule.

4.august, päev 61.

Pidime täna olema Londonderrys, aga ilma tõttu see jälle canceldati ära ja meil sea day. Ja külalised on nii pahased, saame kõik mööda päid ja jalgu. Mitte, et meie süüdi oleks, aga inimesed on pahased. See on kolmas ärajäänud sadam selle kruiisi jooksul. Kujutan ette, et kui ma mingi kaks tonni maksaks kruiisi eest ja ainult laevas peaks istuma, ma oleks ka meganärvis. Tegin rahulikult oma tubasid ja kui ma ütlen rahulikult, siis ma mõtlen ka seda. Kella 11.15ks olin ma alles oma kuuendas toas. Mega slow mode ikka. Inspektsioon oli ka, seekord esimene ametlik. Muidu läks hästi, aga ma unustasin tolmuimejaga tõmmata. Haha, jumala taun. See on see, kui mul on toad kahes koridoris ja ma lihtsalt liiga laisk, et oma tolmuimejat vedada seal vahel. Laenasin Vanja oma, kes ma viiendal tekil on ja viimases toas lihtsalt unustasin. Aga see väike viga ja pole hullu, tõestasin supervisorile, et ta on jobu ja mu toad on täitsa okeid.

Lõpetasin töö kella kahe ajal ja tulin otse kajutisse tudule. Õhtul toimus aasta suurim pidu, 2014nda aasta "aasta töötaja" valimine. Toimus see Stardust klubis, mis tavaliselt on külaliste ala ja no see oli tõesti vägev. Loositi iPhone 6 ja laptop ja iWatch välja ja kõik auhinnad läksid housekeepingusse. Mina kahjuks ei võitnud. Süüa pakuti ja alkoholi ja ma nägin nii püss välja, et ma sain miljon komplimenti. Kõik nägid ülihead välja, pidulikult riides ja nii võõrad. Hiljem mängis DJ Colin mussi ja pidu kestis kella kaheni.

5.august, päev 62. Sea Day.

Täna siis ametlikult sea day ja ausalt öeldes heameel ka, pärast neljatunnist und suutsin tööl ainult oma voodist mõelda. Nagu lõpetasin, kohe magasin ka.

Ühel mu külalisel oli täna sünnipäev, seega ma tegin talle rätikutest luiged ja kirjutasin õnnesoovi, ma teda ennast ei näinudki. Ta üldse selline lahe külaline, et ta palus igal õhtul klaasi tomatimahla. Ühe klaasi iga õhtu. Lähim koht, kus ma seda saan, on 10nda korruse midship pantry. Ma ise töötan 5ndal korrusel forward osakonnas. Seega megakaua läheb aega iga kord selle mahlaga ja ma ei jõua ära oodata, millal ta ära läheb hahahaa. Maijaksa seda mahla talle transportida.

Eile kaks tüdrukut re-sign'sid jälle. Nad küll troublemakerid ja kontoris ollakse pigem rõõmsad, aga nüüd minu kahe kuu jooksul (täna sai 2 kuud ametlikult täis) on ise ära läinud 6 tüdrukut, pluss need 2, kes lähevad septembris ja 2, kes lähevad 20.august. See töö siin ikka pole lapsemäng ja ei sobi paljudele. Ahjaa, täna käisin arsti juures ka, meil üks tüdruk minestas ära üks hommik ja tuli välja, et tal mingi sigaohtlik nakkus ja nüüd kõigile tehakse vereteste ja mulle ka tehti ja kuna üks mu külalistest töötab medical centeris, siis ta ütles mulle, et mul on mingi mega mineraalide ja vitamiinide puudus ja arst ilmselt homme kutsub mu tagasi ja kirjutab mulle miljon rohtu. Vägev.

Lõpetuseks soovin õnne oma megaägedale pöialpoisile, Silverile, kes sai täna juba 20! Palju õnne sünnipäevaks, nunnu !