Baibai Inglismaa!

6.august, päev 63. Portland.

Laev on Portlandis, aga minul A-watch, seega tööaeg 8-14; 14-16; 18-22 ja füüsiliselt võimatu maale jõuda. Sellest kahju, sest koht tundus imeilus ja kõikide piltidelt nägin hiljem sama. Meil oli ka crew drill ja kuna kahe päeva pärast tuleb hull inspektsioon laeva ja kontrollitakse kõiki ja tehakse uus drill (embarkationi päeval, huuh tuleb kaos), siis täna kontrolliti ka kõikidelt turvaküsimusi. Minult küsiti ja ma õnneks teadsin vastust ka. Ma vist nüüd tean enamikke vastuseid, peaksin ellu jääma küll. Ainus asi on see, et ma tavaliselt ei kuule, kus häiret antakse, täna oli see minu sektsioonis, crew laundrys, seega ma panin jooksu juba enne häiret, sest hiljem ma poleks jälle oma kajutit üles leidnud. Õues oli veidi külm ja tüütu. Rääkisin ühe Horvaatia tüdrukuga, kes minema läheb ja küsisin, et miks ja ta hakkas täiega kraaksuma, et töö on kohutav, laev on kohutav, külalised on kohutavad, söök on kohutav, kajut on kohutav ja palk on kohutav. Ütles, et ei tea ühtegi head põhjust, miks siia jääda. Ma ütlesin, et reisimise osa on minu meelest vägagi motiveeriv, ta ütles, et võib ise ka reisida. Aa okei, no anna minna siis. Mulle selline suhtumine ei meeldi. Ma saan aru, et siin on raske, aga tuleb positiivset ka leida ja loomulikult ei saagi näiteks sõpru olla, kui klammerdud ühe inimese külge. Need kaks tulid koos, olid koos ja lahkuvad koos. Nad reaalselt kogu aeg koos, ühtegi teist sõpra neil pole. Minu meelest see sõprade osa on ka väga oluline, neid olen ma siit laevalt küll julmalt saanud ja selle üle ainult heameel.

Kuna töö oli mul non stop, siis ühel hetkel olin ma ikka täitsa segi, üldse enam aru ei saanud midagi. A-watchis olin koos Rhodaga, kes ütles, et ma olen staar laevas, sest ma käisin hotel directori juures. Haha. Kõik tahaks seda teha, aga keegi ei julge. Mul endal on heameel, et ma seda tegin, sest minu meelest läks olukord paremaks. Mis sest, et ma täna täiesti valmis loobuma olin, sest see on ebanormaalne ausalt, kuidas mind kiusatakse, ma sain teada, et mu ülemus valetas ja hoolimata sellest, et teema lõpetatud on ja ma kellelegi sellest rääkima ei lähe, on fakt, et ta kardab mind nii väga, et ta on valmis sellises olukorras valetama. Tema kaotus, mul ükskõik.

Õhtul lõpetasin suht varakult, ma isegi ei tea, miks, tegin küll tubasid, aga ikka said kõik varakult valmis. Käisin siis Jennyl abis ja niisama lollitamas üleval korrusel, sest seal nii lõbusad tüdrukud koos. Pool kümme lõpetasime, käisime söömas ja veidi pärast kümmet olin juba kajutis ja valmis tudule minema. Nii ära väsitab see pikk päev, õnneks on see ainult korra kruiisi jooksul.

Täna sai ka ametlikult kaks kuud töötamist täis, juhhuu!

7.august, 64 päev. Jersey.

Mingi veider koht, mis ei kuulu ei Inglismaa ega Prantsusmaa alla, ei kuulu isegi Euroopa Liitu ja meie peatus oli 8-14, seega isegi välja ei jõudnud minna. Neljas päev laevas, hakkan vaikselt hulluks minema.

Õhtuse vahetuse ajal küsis üks noormees, kas Arvo Pärti tean. Et ta armastab tema muusikat ja ta nägi, et ma ka Eestist. Kiitis Eestit ja Eesti muusikat. Sellised pisiasjad teevad õhtu täiega ilusaks.

Hommikul oli uutel kapteniga tee joomine, nagu minulgi oli alguses ja Tea, üks nendest Horvaatia troublemakeritest ütles kaptenile, et ta vihkab oma tööd, seda laeva, inimesi, toitu jnejnejne. Kaptenile!!!! Kui loll Sa pead olema.. ta nagunii re-signis ja pidi 6.september koju minema, ei suutnud nüüd siis suud kinni hoida. Muidugi pärast seda läks kapten Maria juurde ja kaks tundi hiljem kutsuti Tea Maria kabinetti ja anti talle homseks lennupilet koju. Hahahahahaha. Ja siis see teine troublemaker ütles, et ta läheb ka koju ja nii me neist lahti saimegi.

Pärast tööd kutsus Andrea mu enda juurde ja ütles, et embarkationi päeval ma oma sektsioonis ei ole, sest mu toad lähevad kõik tühjaks ja ta saadab mu 11ndale korrusele. Ma mõtlesin vaikselt, et ainult mitte Marija K juurde.. ja siis Andrea ütles: "Lähed aitad Marija K'd." Enne kui ma üldse mõelda jõudsin, ütlesin, et aga võib-olla hoopis Puiid. Ja siis nägin, et Marija seisis sealsamas. Haha ta nägu oli meganaljakas. Andrea lubas Puiid aidata ja küsis, et kas ta tohiks teada põhjust ja ma ütlesin, et no võib-olla hiljem, sest Marija kuulas iga me sõna.

8.august, 65.päev. Dover.

Embarkation päev. Alustasime hommikut 7.30, mina koos Puiiga ja kuigi ta on sigalahe ja meie koostöö klapib, siis mul on nii hea meel, et ma enam ei pea kellegagi tööd jagama. Üksi on ikka palju palju parem. Meie koostöö sujus ka sel korral ja kella 10ks olid kõik early embarkationi toad valmis ning kell 13ks kogu sektsioon valmis. Lihtne ja loogiline.

Kell 10 oli meil drill ka, sest meil oli hull inspektor laevas ja kontrolliti, kuidas meeskond käitub. Ja küsiti küsimusi. Ja minu emergency stationi juht nimetas mu meie grupi kõige targemaks, sest ma teadsin kõiki vastuseid. Esimese küsimusena küsiti, mida tähendab kood Oscar. Ma kilkasin kõva häälega "mees üle parda!!!," sest ma kogu aeg ütlen Jennyle, et varsti ma selle ära teen ka, ma lähen hulluks siin laevas. Kõik vaatasid mind, et mis asja, miks sa seda tead, haha. Ja ma teadsin kõiki teisi koode ka ja üldse kõiki nimesid ja asju. Vägev tunne.

Pärast lõunasööki kolisin oma sektsiooni, kus sain tunnikese olla, kui helistas mu supervisor, et mine pausile ja tule 30 minuti pärast tagasi.
Mina: "Aga ma teen oma tube ju?"
Elena: "Sul pole ju midagi teha. On mul õigus?"
Mina: "Eeee..."
Elena: "Jah, mul on õigus. 30 minutit."
Tuut-tuut-tuut.

Vot siuke supervisor. Issand ma lähen hulluks temaga, õnneks ainult 12 päeva veel, siis ta läheb ära. Ühesõnaga ma siis tulingi tööle tagasi kell 3 ja me alustasime koos Kinkaga mu tubade tegemist. Kinka saadeti nüüd ka viiendale korrusele, sest laev ülitühi ja tal pole tube üleval. Ma olin nii vihane, sest mul oleks pidanud 3-6 paus olema, mitte töö. Seega ma valasin suure viha ühe vannitoa peale välja, panin duši tööle ja lasin vett sõna otseses mõttes terve vannitoa täis. Kõik ujus. Kinka täiega naeris mu üle, kui ma seal vee sees olin ja endaga nii rahul. Ühel hetkel ma loobusin ja hakkasin hoopis neid tube tegema, mida ma õhtul oleks pidanud tegema, sest see tühjade tubade lakkumine on ajuvaba minu jaoks. Tegime mingi 5 tuba ära, kella viie ajal saime pooleks tunniks õhtusöögile minna ja siis tagasi tööle ja kus siis supervisor alles genereeris asju, mida meile anda, mul oli niiiiiiiii kopp ees. 21.30 lõpuks lõpetasime, läbi oli saanud 14-tunnine tööpäev.

Ma olin nii väsinud, et ma sõin ühe ampsu sööki ja läksin magama. Öösel keerasime veel kella ka tunni edasi, ajas ikka närvi küll.

9.august, 66.päev, Honfleur.

Hommikul oli ilmselt laevaajaloo kõige raskem ärkamine. Keha oli täiesti surnud. Silmad olid täiesti kinni. Õudne. Vedasin ennast sööklasse, kus miski ei maitsenud ja lihtsalt unelesin. Tööle ka loivasin. Mul nüüdsest uus tubade graafik, 5 tuba kummaski viienda korruse koridoris ja 3 tuba 11ndal tekil, chief officer, vice captain ja hotel directori toad. Viimane on kohe eriti irooniline, eksju. Need kolm tuba on sigasuured ja tuleb teha sigahästi, seega see paras närvidemäng. Tüütu on ka, kuna mul pole oma käru seal ja pean teistelt kogu aeg asju laenama.

Lõuna ajal ma otsustasin, et pärast umbes nädalat laevas kinni olemist, tahan ma välja minna. Aga ma olin iPM. Seega ma läksin turvaülema juurde ja plaksutasin veidi ripsmeid ja palusin, et ma niiiiiiii tahaks välja minna, võta mu IPM ära. Võttiski. Jess! 

Lõuna magasin kajutis, 3 tundi ja ikka ei aidanud. Õhtune töö oli veel eriti pingeline, kuna hotel director oli oma toas, kui ma seal olin ja vaatas iga mu sammu. Appi appi! Õnneks sain kenasti hakkama ja lahkusin rõõmsalt. Ülejäänud õhtu kulus oma tubasid tehes ja koridori kraamides, sest special cleaning oli koridor täna.

Hiljem, pärast tööd, jalutasime Jenniferiga linna. Päris pime ja veider tee, aga narr tundus ka 2 miili pärast takso kutsuda. Käisime istusime ühes restoranis, sõime pizzat ja üritasime wifit saada, aga wifi lihtsalt ei ühendanud ennast ära. Kuigi megalahe oli, et ka prantslased ütlevad wifi, mitte wai-fai nagu ameeriklased näiteks. Pärast jalutasime tagasi, keskööks kajutisse tudule.

10.august, 67.päev. Honfleur.

Tänane hommik algas hästi, mu isal on sünnipäev ja see hoidis minu tuju ka üleval. Ainult, et tööd teha ei tahtnud. Ülemisel korrusel tegin kolme tuba 2 tundi ja 15 minutit. Haha. Mega kiire tüdruk. Nende voodilinade vahetamine üksi on ikka reaalne jama, seal 11ndal tekil neil sigasuured voodid ja siis käi ja tiiruta ümber voodi, et ilus jääks. Kahekesi oli seda oluliselt lihtsam teha. Aga mis sest, üksi hea tempot reguleerida. Kui alla läksin, tegin kõige pealt pausi. Siis tegin kolm tuba. Siis tegin pausi. Siis tegin ühe toa. Siis läksin lõunale. Ja lõpuks mul oli veel 5 tuba teha ja kell oli 12.45, aga mul oli nii savi, ma lihtsalt ei jaksanud kiiremini. Lõpuks lõpetasin ikka 13.30 ja pärast arutelu endaga, kas välja või voodisse, läksin voodisse.

Pärast lõunaund käisin söömas ja tööle tagasi. Seekord olin kaval ja tegin hotel directori toa esimesena, kui teda veel ei olnud seal ja ma reaalselt tegin terve toa nelja minutiga. Jooksin läbi sealt, haha. Hiljem uimasin jälle all ja tegin oma daycleaneritega hullult nalja. Meil on ühine locker ja oma gäng, saame hullult hästi läbi ja nendega alati nii tore koos. Lõpetasin üheksast, kajutisse sättima ja peole, sest täna keerame kella tunni tagasi.