Esialgne kuupäev

Täna on siis see kuupäev, kui ma esialgu oleksin pidanud laeva meeskonnaga liituma. Seda kuupäeva teadsid vähesed, kuna ma teadsin kohe, et sellel päeval ma ei lahku, esiteks, kuna see oli liiga vara, ma ei tahtnud nii vara minna (seega ma natuke susserdasin ise seda hilisemaks) ning teiseks, kuna firmast öeldi ka, et see ikka väga esialgne, lihtsalt viisapaberi peale oli vaja mingi kuupäev panna. Kusjuures, täna oli imelik tunne sees küll päev otsa, mõtlesin, et jeebus, kui ma oleks pidanud praegu minema, appikene, nii õudne tundub. Täna öösel ärkasin korraks nuttes üles, sest ma nägin unes, kuidas ma läksin ja sain paar ideed veel, kuidas ja kellega käituda. Oeh, ei taha mõeldagi, tahaks kohe laeval olla, ilma lahkumata, see pagana lahkumine tundub nii õudne.

Kuu alguses käisin ma oma perearsti juures saamas templit oma vaktsiinide kohta, aga kuna vaktsiinidepaber on lootusetult kadunud, tehakse need mulle ilmselt laeva peal uuesti, võib-olla ei tehta ka. Mul suhteliselt savi, üks vaktsiin siin või seal. 

Üks päev käisin viisat ka tegemas. See oli päris õudne. Saatkonda minnes peab endale aja broneerima, aga kohapeal käib küll elavas järjekorras. Minu broneeritud 10.50 ajal läks sisse neiu, kelle aeg oli 9.30 näiteks. Mina sain sisse 12.15, polnud ju üldse hullu. Kabiinis läks umbes 30 sekundit. Küsis, kelleks laevale lähen, kui kaua au-pair olin, kas mul on vana pass kaasas (see oli minu jaoks üllatus, et kaasa tuleb võtta kõik passid, kus on USA viisa sees olnud, õnneks nägin seda küll kodus, mitte kohapeal) ja küsis, et viis korda olen juba käinud, palju veel tahan. Haha! Ja sellega sisuliselt vestlus lõppes, ütles, et passi saan nädalaga ja aamen. 

Hea tunne on, et kõik on tehtud ja edasi ei sõltu minust enam midagi. Samas see viimane on jälle halb, sest oma elu ei saa absoluutselt planeerida. Ausalt, ma tean, et väga suur hulk inimesi ei usu, et ma ei tea, millal ma lähen, aga ma tegelt ka ei tea. Luban, et kui ma tean, siis ma ütlen, et ma tean, lihtsalt ei ütle, millal. Hihi. 

Tegelikult see huvitab küll, kumma laeva peale minek on. 

Arstlik kontroll

Kolmapäevane hommik oli megakreisi. Esiteks, ma läksin öösel kell 1 alles magama, kuna viimasel hetkel tuli meelde, et ma pidin arsti juurde minekuks printima pabereid ja neid täitma ka. Meie printer ega arvuti allkorrusel eriti koostööd ei tee, seega ei julgenud seda hommikuks ka jätta. Teiseks, helises äratuskell kell 7 ja no appi kuidas ma ei salli enne kaheksat ärkamist. Süüa ka ei tohtinud, kõht oli tühi, cocat juua ei tohtinud, sest see oleks veresuhkrutaset muutnud, seega ei läinud uni silmast ära ka. Ma olin lausa nii unine, et ma ilma naljata sõitsin täiesti valesti, võinoh, ma ei saanud isegi mitte aru, kuhu ma sõitma peaks, mu aju ei reganud üldse ära, kus see haigla on, kuhu ma minema pean. Nimelt aktsepteerib minu firma ainult ühte haiglat Eestis, kes tohib neid pabereid täita.

Lõpuks ma kohale siiski jõudsin, parkisin auto ära ja läksin otsima, kõndisin trepist neljandale korrusele ja mõtlesin, et kui nad nüüd kohe vererõhku tahavad mõõta, siis ma saadan nad kanni. Naistearsti juures oli vanasti nii, et pidid kolmandale korrusele ronima ja kohe mõõdeti rõhku, igakord oli mingi miljon. Nii ei saa asju ajada. 

Igal juhul esimese asjana hakkasime hoopis mu pabereid täitma ja uurima, mis teste vaja on, mulle endale tundus, et neid on ilmatuma palju, aga arst ütles, et Royal Caribbeani omad teevad 100x rohkem teste. Noh, lucky me vist. 

Esimese asjana viis mu tee arstikabinetti, kus mind mõõdeti ja kaaluti (nagu oleks jälle keskkoolis) ning siis kuulati ja siis pidin silmatesti tegema, aga see ei meeldinud mulle üldse. Ta võttis mult prillid eest ära ja ütles, et tuld, loe, mis tähed on. Aga kuidas ma loen, kui Sa mu prillid ära võtsid??? 

Nohjah, mis seal ikka. Riided selga tagasi, vut vut vut järgmisse kabinetti, kus tehti vereproov. Arst täiega naeris mu üle, ma olin nagu mingi haavaleht, värisesin, ma isegi ei tea, miks, doonoriks käimisel kunagi ei värise, haha. Aga endiselt ma arvan, et veenist vere võtmise juures on kõige rõvedam osa see, kui nõel välja tõmmatakse. No ei ole valusamat asja olemas. 

Nii, kui need proovid võetud said, pidin uriiniproovi tegema. Aga kuidas anda uriiniproov, kui pissihäda üldse ei ole? Nii naljakas, ausalt, no tee mis tahad, jääbki tops tühjaks. Noh, okei, sai sellega ühele poole, järgmine oli röntgeni pilt. Kästi jälle paljaks võtta. Davai, ikka meeldib paljas olla. 

See käis imekähku, järgmine samm oli EKG tegemine, topiti mingid mummud mulle tisside peale (jah, ma olin jälle paljas, erakordne hommik) ja siis viimane asi oli kuulmise test, mida ma väiksena olin hullult palju teinud, kuna mul oli kõrvaaparaat väiksena. Pandi kõrvaklapid pähe ja pidin nuppu vajutama, kui piiksu kuulen. 

Lõpuks pärast tundi aega mööda kabinettide jooksmist olidki kõik asjad tehtud. HURRRAA! Võtsin kotist telefoni ja vaatasin, et kell on 9.27, mu tööpäev hakkas kell 9. Sellistel hetkedel mulle meeldib mu töökoht. 

Järgmisel päeval läksin tagasi, et oma analüüside vastused saada, lisaks tegin veel paar testi, näiteks lähedalt lugemine ilma prillideta (mis oli väga tip-top) ning vererõhku mõõdeti ka uuesti. Ahja, kopsumahtu kontrolliti ka, mis oli veel parem, kui siis, kui ma alles spordiga tegelesin. Nüüd on üks paber ikka täitmata, mis puudutab vaktsiine, aga selle saan perearsti juurest teisipäeval. Muud asjad olid enam-vähem korras, mõni üksik asi oli alla normi, aga see ei sega minu ametikohta. Nüüd on jäänud ainult ja ainult viisa.

Uued uudised

Kui nüüd veidi saladuseloori kergitada, siis ma sain 20.oktoobril firmalt kirja esialgse kuupäevaga, millal ma peaks laevaga liituma. See kuupäev aga ei ole kindel ega lõplik, see on rohkem siuke huupi laksimine, tegelikult on neil õigus mulle ka reedel öelda, et ou esmaspäeval on minek. Ja jätkuvalt, nagu ma varasemalt mitu korda öelnud olen, ma ei ütle kellelegi seda kuupäeva, sest seekord ma tahan üksi vaikselt ära minna ja mitte enam kurb olla. 

Nii, et nüüd ma veidi vaikselt ikkagi valmistun, sest ütleme nii, et see kuupäev oli tunduvalt varasem, kui ma ise lootsin ja arvasin. 

Igal juhul sain firmalt sponsorkirja kätte, järgmine samm viisat tegema ja siis Meremeeste haiglasse omale kruiisilaeval töötamiseks vajalikku tervisetõendit saama. Kui need on tehtud, on ka firma poolt ilmselt varsti mulle kuupäev ette söödetud ja nii ongi.

PS! Vähemalt lahkumispeo kuupäev on paika pandud, seega kes arvab, et ta peaks ka seal olema, siis kirjutage mulle. 

Minna või mitte minna

Vahepeal tükk maad vaikust olnud, kuna mul oli parajalt madallangus ning midagi ei muutunud ka. 

Minu tuleviku kohta on palju küsitud, kuivõrd ma ühel nädalavahetusel panin pildi töövestlusest ja kõik hakkasid uurima, et kus ma siis käisin ja mis toimub, pidin ju laevale juba minema? Noh, tegelikult oli üks tööots, mida ma rohkem tahtsin ja seda ootasingi pingsalt juba augustist saadik (sellest sai ka valitud hilisem kuupäev laevale minekuks), aga kahjuks see ei õnnestunud, seega ma jäin ikka mõtlema, mis saab. Vahepeal olin ma valmis laevatööst täiesti loobuma, ma otsisin endale vabandusi, miks Eestisse jääda ja seda mitte teha ning miks see mulle ei meeldi jne, lisaks selgus, et ma saaks Eestis töötada septembrini ja no nii edasi. Juttu jätkuks kauemaks. 

Praegusel hetkel olen ma siiski kõik nii teinud nagu ma läheks laevale, andsin sisse uue passi tegemiseks avalduse, sain kätte, saatsin firmale koopia ning nüüd saan firmalt paberi, millega tuleb siis viisa ära teha ning siis peaks veel mingi arstiasja tegema, täpselt ei ole süvenenud ja siis peaks minema. Millal, ma endiselt ei tea, kuhu, ma ka ei tea, aga seda, et minna tahan, seda vist tean.. 

Mu ema ütles mind tundes väga õigesti, et see jääks mul kripeldama, et äkki oleks meeldinud, seega ma tahaks ikka proovida. Küll siis hiljem ole aega muid lollusi teha. 

Ükspäev ma avastasingi ennast mõttelt, et appi, ma olen nii vana ja kuidas ma kõike seda teha saan, mida ma tahan, kui ma olen nii vana ja varsti olen juba muld jne. Päris naljakas, aga just siuksed mõtted olidki peas. Ma ei tea, mis imeliku iseloomu need ema ja isa mulle kokku keevitasid, et ma pudeliski paigal ei püsi ning igale poole minna tahaks ja kõike teha tahaks. 

Kusjuures, too teine Eesti tüdruk, kellega koos ma intervjuul käisin, läks ootamatult pea üleöö laevale ning mulle tundub vähemalt tema Facebooki postitustest, et ta on väga rahul. Just täna postitas:

Finally in land. .. swimming and sunbathing after lunch and will maybe some margaritas;) — kohas nimega Turks & Caicos islands.

Ohjaa, ei oleks üldse midagi selle vastu.

Official

Nagu lubatud, sain teisipäeval ametliku e-maili kinnitusega, et töökoht on minu. Ma ei tea, kas ma olen varem kirjutanud, kelleks ma saan, aga kuna ma ei viitsi praegu üle lugeda, kirjutan uuesti. Minu töökoht saab olema kajutite alas, tegelen kajutite kaunistamise ja korrastamisega, vastavalt vajadusele, üldiselt õpin rätikutest luikesid tegema, haha. Tegelikult mul pole aimugi, mis ma teen, aga põnev on sellegipoolest. 

Varasemalt olen maininud, et seekord ei ütle ma kellelegi, millal ma lähen ja see plaan on mul endiselt. Oma sõprade rahustuseks võin öelda, et vähemalt mitte enne 1.novembrit. On veel jäänud mõned kuud kodus. 

Ma ei tea veel, kumma laeva peale ma lähen, seega ma ei oska ka täpselt öelda, kuhu ma sõitma hakkan, aga enam-vähem USA, Aasia ja Euroopa suunad on. Panin blogisse ka eraldi lingi kruiiside sihtkohtadest, eks sealt saab ise vaadata. Esimene leping tähendab, et olen 8 kuud järjest kodust ära, siis tulen natukeseks koju ja siis edasi hakkab olema 5-6 kuud korraga, esmane viisa kestab 4 aastat, siis saab pikendada ja nii edasi. Süsteem on lihtne.

Ja ma olen tõesti nii rahul!

PS

Ismira firmast Laima, kes mind Skypes intervjueeris, just kirjutas mulle, et ta mitte-ametlikult ütleb mulle ära, et ma sain tööle!!!!!!! Ja ametliku kirja saan homme. 

Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kui äge!!!!

Intervjuu kruiisilaevaga

Nagu eelnevas postituses mainitud, kandideerisin siis Crystal Cruise Lines ridadesse ning intervjuu toimus seekord näost-näkku Tallinnas. Viimased nädalad enne intervjuud olid megakiired, kogu aeg oli vaja mingeid pabereid ajada (ja neid on metsikult), täita, uuesti teha, korrektuure teha, soovituskirju sebida ja korraldada, korraldada, korraldada. Minu õnnetuseks sattus intervjuu kuupäev mu isa sünnipäevaga samale päevale ehk ma ärkasin hommikul kell 7 ja põhimõtteliselt läksin uuesti magama järgmisel hommikul. See selleks.

Intervjuu toimus Tallinna sadamas, Crystali laeva peal. Ma nime kahjuks ei mäleta. Saime sadamas kokku, kuuekesi, kõik teised lätlased ja mina siis. Ootasime ja ootasime, selgus, et oleme vales kohas ning jooksime siis kõik koos hoopis kruiisilaevade sadamasse. Seal ootasid meid Ismira firmast Laima, Irina ja Jekaterina. Väga toredad olid kõik ja Irina oli lihtsalt megalahe, tegi nii palju nalja ja võttis pinge täiega maha. Laima oli see sama, kes minuga Skypes intervjuud tegi ja kes aitas kogu paberimajanduse õigesti ära teha. Alguses siis olimegi seal sadamas, korjati meie kõikide paberid kokku (meid oli endiselt 6, oleks pidanud olema 12) ja anti meile nimesildid ja liikusime siis laevale. Laeva kõrvalt leidsime need ülejäänud kuus inimest ka üles ja seal oli üks Eesti tüdruk ka, kuigi ma ei teadnud täpselt milline. 

Vasakpoolne laev. See valge kleidiga neiu ja kaks noormeest olid ka minuga vestlusel.

Läksime laeva sisse, skänneeriti meid läbi, anti laevale minekuks kaardid, ootasime natuke ja tuli laeva mingi tegelane Boris. Ma ei saanudki aru kiiruga, kes ta täpselt oli. Igal juhul juhatas ta meid ühte ruumi, kus pakuti kohvi ja saiakesi, räägiti laevast ja tööst ja firmast ning siis algasid intervjuud, iga üks pidi minema oma töökohal töötava inimesega kaasa. Minu intervjuu tuli hiljem, mind intervjuueerisid kaks naist, üks Soomest, üks Saksamaalt ja nad olid väga lahedad. Mu hirm kadus üsna kiirelt, kuigi nad mitme mu vastuse peale tegid naljakaid nägusid. Küsisid, et mis ma firmast tean ja laevast, kas mul tuttavaid on laevas, mida pean oma tugevuseks ja miks tahan laevale tulla. Ja küsisid seda ka, et kust mul see idee tuli. Selles mõttes mõnus vestlus, et tööalaseid teadmisi testime hiljem, kõigepealt vaatame, kuidas Su iseloom on. Kuigi see intervjuu oli põhimõtteliselt lihtsalt test, kui hästi ennast müüd. 

Pärast vestlust, mis kestis umbes 10-15 minutit, istusime veel seal saiakeste ruumis ja siis tuli üks Filipiinide onu, kelle nime ma ei kuulnud, kes tegi meile laevas ekskursiooni. Väga äge oli, see laev on ikka hoopis midagi muud kui Carnival. Kruiisihinnad on ka muidugi 10x kallimad. Ema juba ütles, et sinna ta mulle külla ei tule, haha. Näidati töötajate ruume ja elu, iseenesest olid need päris ilusad, ma kartsin palju hullemat, kui kogu aeg räägiti, et töötajate ruumid on väiksed, polnud nad midagi nii väiksed. Töötajatel oma bassein ja baar ja pidu ja korraldatakse basseinipidusid, no hurraa, ma ütlen teile. 

Kui ekskursioon tehtud sai, rääkisime veel veidi kõik koos juttu ja jalutasime siis minema. Jälle turvakontrollist läbi, passid tagasi ja vut vut vut välja sadama alast. Ma jalutasin välja ühe Läti neiuga, kes on Inglismaal laeval töötanud ja APPI ta rääkis lihtsalt nii palju, et mu kõrvad jooksid sedasamust vett. Õudne, kuidas Sa lähed täiesti võõrale inimesele KOHE endast isiklikke asju rääkima, no ei mahu pähe mulle. Ja ta veel lõpetuseks hüüdis, et ohh ma loodan, et kohtume laeva peal. Eee.. ma ei looda, aga okei. 

*Ma olen õel, ma tean.*

Igal juhul jalutasin siis koju ning möödas oli umbes neli tundi. Tunne sees oli hea. Isegi, kui nüüd ka sinna tööle ei saa ja ma rohkem ei ürita, siis vähemalt päev oli väga lõbus ning sain kinnitust, et tegelikult on need Ismira inimesed ikka ülivahvad. Ja see Laima on ikka totaalselt mu hostema Amee koopia. No totaalselt.

Vastus peaks saabuma järgmise nädala jooksul, eks siis paistab, mis edasi.

Kaks kuud vaikust

8.mail kell 10.35 oli mul veel viimane intervjuu Ismira firmaga, täpsustasime üle, kuhu ja kellena kandideerin, vaatasime, et ühendus-heli-pilt oleks suurepärane ning saanud oma vahendusagendilt soojad edusoovid, jäin ootama intervjuud juba kruiisilaeva firmaga.

Veidi pärast kella 11 helistaski mulle Royal Caribbeani esindaja Juliana ning meie intervjuu võis alata. Allaril  oli ka intervjuu, kohe pärast mind. Minu meelest läks täitsa hästi, kuigi oli näha, et naise nägu vajus ära, kui kuulis, kui "palju" töökogemust mul sellel alal varasemalt on.

Mõne aja (päeva) ootasime vastust, tuli mulle negatiivne, Allarile positiivne. Mõnes mõttes oli kurb, mõnes mõttes rahulik, kuidagi mingi osa minus enam ei tahtnud sinna minna. Elasin Allarile kaasa ja uurisime, kuidas edasi käituma peab ning mida rohkem talle kaasa elasin, seda rohkem tahtsin ise minna. Ahjaa, põhjus, miks tema sai ja mina ei saanud, oli minu puhul töökogemuse puudumine vastaval alal, temal jagus seda küllaga. 

Kuniks siis ühel päeval vaatasin uuesti Ismira (vahendusfirma Euroopas) lehte ning avastasin, et ühel kruiisifirmal tuleb intervjuupäev Tallinnas. Ja kuigi neil ei ole seda töökohta, mida ma tahtsin ning hetkel pakutakse vaid kajutisse rätikutest luikesid tegema, siis ma isiklikult arvan, et ülipohhui, sest kui laevale ära saad, võid hakata korraldama seal mida iganes.

Kandideerisin uuesti, samuti oli mul uuesti "kirjutamisvestlus" ja Skype intervjuu. Mõlemad möödusid edukalt. Seekord ei olnud mul enam see naine, kes mulle ei meeldinud, vaid uus ja ta on palju ägedam, in my opinion. Tuleb uuesti allkirjastada paberid (seekord teisele firmale), teha korrektuurid CV's ning need ära saata. Nii saab minu nimi kirja 9.augustil Tallinnas toimuvale intervjuule. Ja seal ma alles oma ilusa näolapiga paugutan. Stay tuned!

Paberimajandus

Minu vahepealne aeg on möödunud igasuguse paberimajandamisega. Selleks, et ennast üldse firmasse sisse saada, oli vaja ära täita kruiisilaeva firma application form, siis allkirjastada tööjuhend ja reeglid, lisaks allkirjastada vahendusfirma 5-leheküljeline leping ning siis saata passikoopia, soovituskirjade list + soovituskirjad ka. Sain täna nendega põhimõtteliselt valmis, üks soovituskiri on praeguselt tööandjalt olemas ning kuna firma tahaks heameelega ka USAst soovituskirja, siis kirjutasin oma hostisale Adamile, kes lubas selle ka valmis kirjutada. Peaks siis esialgu kõik olema ja jään põnevusega ootama intervjuud, mis toimub juba ülehomme.

Hurraa!

PS! Vaatasin just järgi, et politseipaberit on ka ikkagi vaja. Kuna mu 2a tagasi tellitud aruanne neile ei sobi, tuleb jälle uus tellida. Masendav.

Aprill toob uusi uudiseid

Lõpuks ometi ma tunnen, et miski liigub, hurraa!

Täna oli mul intervjuu Ismiraga, jälle, jah, aga kuna ma olin juba suurema osa tööst ära teinud, rääkisime läbi vaid teise firma nõudmised, mida ma peaks veidi oma CV's muutma ning millele täpselt pean ma rõhku panema. Kogu vestlus võttis ainult 10 minutit aega. Kuna ma olin juba õppinud selgeks positsiooni assitant waiter tööülesanded ja need on kõik seotud toiduga, oli mu uue ametinimetuse kadalipu läbimine eriti lihtne, sest mul olid kõik salatid, kastmed, kartulid, juustud jne selged. Uueks ametinimetuseks, kuhu pürgin, on snack attendant. Ega ma täpselt ei teagi, mis see tähendab, umbes nagu buffee-laua teenindus vist. Tegelikult on üsna ükskõik, tahaks jala sinna laevale saada ja küll siis on aega edasi pürgida ja õppida ja korraldada seal. 

Niisiis, minu jaoks väga olulisena olnud firma Carnival on nüüd kadunud ja kandideerin Royal Caribbean Cruise Lines laevadele. Mõnes mõttes on kahju, sõbrad on ju Carnivalil, aga selles mõttes savi, et küll ma leian sealt uued. Ja emps tahtis ka kruiisile minna, RC'ga, seega äkki me isegi kohtume. Huh, nii põnev. Hea, et see vaimustus jälle tagasi tuli. 

Allar, kes on mu sugulane, ja kellega koos me kandideerime, läbis ka täna intervjuu (no me teeme kõike ikka koos). Talle küll lepinguid ei saadetud, aga kandideerib ta samale kohale, kuhu minagi ning kuigi me nüüd oleme üksteise konkurendid, siis katsume ikka mõlemad hakkama saada. Tal veel üks vaheintervjuu Ismiraga.

Nüüd pöidlad pihku, minu järgmine intervjuu on Royal Caribbeani esindajatega 8.mail!

Kiire ülevaade

Vahepeal väga vaikseks jäänud siin. 

Mul oli uus intervjuu Ismira firmaga, kus nad kontrollisid mu teadmisi ja optimismi tööle minekuks, intervjuu kestis ligi 40 minutit ja lõppes edukalt, mulle saadeti leping, mis jäi allkirjastamist ootama. Minul endal oli kuidagi imelik tunne sees, kuidagi ei kippunud lepingut lugema ega allkirjastama, mõtlesin, et ootan veidi veel. Ja siis kui pidi olema uus intervjuu, nii-öelda minu teadmiste kontroll, lõppes see jälle kaosega. Intervjueerija ei ilmunud Skype'i ja kui lõpuks ilmus, sai minu peale pahaseks, et mis mõttes ma ei ole nõus Minskisse minema nii-öelda näost näkku intervjuule. No aga mis mõttes ma peaks kulutama 250€ lennupiletitele + viisa hankima, kui see mulle töökohta ei kindlusta. Lisaks leidis Allar mingi artikli mõne aasta tagusest ajast, kus neiu käis intervjuul lausa Tallinnas, lubati töö ja siis järsku teatati, et ah ups sorry, me ei taha. 

Seega, jälle see firma vedas alt ja mul hakkas see asi juba nalja tegema. Ei ole võimalik, et sellisele töökohale on nii keeruline tööle saada. Ausalt, kui ma ükskord sinna saan, siis peab miski ime juhtuma. 

Olles veidi alla andnud, uurisime ikkagi Allariga kodulehte edasi ja nüüd lisati sinna hunnik uusi pakkumisi, intervjuud kas Skypes või Vilniuses. No okei, Vilniusesse ma äkki isegi oleksin nõus minema, kuigi ma eelistaks Riiat. Vaatame. Loobusin oma unistusest Carnivali laevale saada ning kandideerisin Royal Carribbeani (läbi Ismira) ning hoopis ilma Ismira vahenduseta otse firmasse, mis tegeleb laeval nii-öelda tax-free kaubandusega ja otsib sinna müüjaid. 

Kuna mu elus hetkel palju muutuseid olnud, ma isegi ei tea enam, kas ma tahan 100% laevale minna. Olen väga kahe vahel, pole nii kahe vahel veel kordagi olnud. See on see jama, kui hakkad tükk aega ette orgunnima, siis jõuab seitse asja juba muutuda. Esialgu üritan selle töö lihtsalt saada, kui see käes, mõtlen edasi. Huh, keeruline...

Firmadega jamad

Kuivõrd minu ja Allari projekt on ühine, tegeleme selle asjaga praegu väga palju koos. Meie esimene valik, firma "Ismira," millel on töökuulutus ka cvkeskuses (mis peaks ju usaldust äratama), on meid hakanud alt vedama. Kui ma ei teaks kindlalt inimest, kes läbi selle firma läinud on, ei usuks ma üldse, et see töötab. Igal juhul siis tundub, et neil on tööd rohkem kui nad suudavad teha ning kuigi mina pole kandideerimisega veel tegelema hakanud (mäletatavasti tahtsid nad, et ma ootaks veel, kuna tahan hiljem minna), näen Allari pealt, kuidas neil on seal pudru ja kapsad.

Niisiis hakkasime otsima alternatiivvarianti. Mind aitas veidi nö "tugiisik" laeval, kes rääkis personalijuhiga, kes kinnitas, et ilma vahendusfirmata sinna laevale ei saa, kuna laeva personaliosakonnal lihtsalt ei ole aega suhelda iga matsiga, kes arvab, et oleks äge oma riigist põgeneda. Nemad intervjueerivad vaid neid, kes on vahendusfirma intervjuust läbi saanud. Kuna aga Eestil ei ole oma vahendusfirmat, andis mu tugiisik mulle paari firma nimed, kes võiks meid aidata. Mina valisin neist välja kolm. Üks on Türgis, ühe Euroopa kontor on Inglismaal, peakontor Kanadas ning üks on Ungaris. 

Täna siis suure hurraaga alustasime jälle koos Allariga kandideerimist, ühest tema sai vastuse, mina ei saanud. Nad kas ei vastanud, sest ma kirjutasin, et tahan suvel minna või sellepärast, et ma olen sitapea. Allar arvas, et kindlasti see teine variant. Haha! Igal juhul Allarile saadetud emailist piisas meile mõlemale, sest tegemist oli Türgi firmaga, kes soovib teha intervjuusid silmast silma. Hurraa! Seega 1/3st jälle maha kantud. 

Varsti tuleb ausõna masendus peale, kui otse laevale ei saa ja vahendusfirmad ei tea mida korraldavad. Vähemalt oli selle Türgi firmaga vajalik lihtsalt passi omada, näiteks Aasia firmad nõuavad firmaga sama kodakondsust. Keeruline protsess, aga tegelikult päris põnev. Kusjuures, selle Ungari firma kandideerimine koosneb neljast sammust, internetis, testide täitmine ja lõpuks videovastused. Viimase sammuni ma pole veel jõudnud, testid tegin ära, päris huvitavad olid, näiteks, et millist veini pakutakse lõhe kõrvale ning mis jook on after-dinner jook? Mitte, et ma sellest eriti midagi tean, aga nii me ju õpimegi. Hea küsimus oli veel situatsiooniküsimus, et kui restorani tuleb ilmselgelt purjus seltskond, siis kuidas ma käitun ja üks vastusevariant oli, et pakun neile õlut, et neil kergem hakkaks. HAHA! Eks nalja peab ka elus saama. 

Seega, tegelikult olen tagasi alguspunktis, kuivõrd mul pole mingit infot, aga ma olen endiselt üsna rahulik, kuna ma enne augustit nagunii kuskile minna ei plaani. Kuus kuud kodus oldud, kuus kuud veel ja läinud ma olengi. Jee!

Kuus kuud kodus

Täpselt täna sai täis 6 kuud Eestimaa pinnal. Naljakas, et ma sellist asja tähistan või oluliseks pean, aga eilne oli väga emotsionaalne minu jaoks just selle tõttu. Tegelikult ei tulnud see kurb tunne eile sisse, see tuli teatud põhjustel juba varem, olin mitu päeva mõelnud ja silmnähtavalt nukker olnud. Eile suhtlesime Zuriga, üle väga pika aja. Me skypesime viimati mingi ma ei tea, oktoobris vist ja pärast seda oleme mõned sõnumid vahetanud, aga that's it. Eile rääkisime pikalt, meist, minust ja temast ja sellest, kuidas me ei saa teineteise eludest ära kaduda. Lihtsalt ei saa. See kõik, mis meil oli, see ei kao, meie mälestustes on see alatiseks. Ta viis mind kurssi sellega, mis seal praegu toimub, ma enda eluga, nutsime veidi koos ning lubasime sidet hoida. Tundub, et tulevikus oleme me ikkagi samas riigis ning võib-olla siis ka kordame neid aegu, mis meil koos olid.

Ja nii läkski minu tuju veel kurvemaks, sest ausõna, teil pole aimu ka, kuidas ma sinna tagasi igatsen. Ja üks asi on võidelda selle igatsusega, teine asi on võidelda üksi, sest mitte keegi ei mõista. Ka need, kes ütlevad, et nad mõistavad ja saavad aru, ei tea tegelikult, mis tunne see on. See on nagu Harry Potteris Voldemort, kes oma hinge kaheksaks tükiks rebis, minu hing on küll ainult kahes tükis, aga see on piisavalt valus, et haiget teeks. Kui ma siis oma kurvas meeleolus veel neid pilte vaatama hakkasin ja neist ainult 12 valisin, et kollaaž teha ning selle peale veel teisedki au-pairi tüdrukud, kellega me koos olime, minuga rääkima tulid, oli mul ausalt tunne, et ma lihtsalt ei saa selle olukorraga hakkama. Ma ei suuda olla kahe riigi vahel, kahe inimeste hulga vahel. 

Kui ma pildi üles panin, kirjutasin alla: "6 months back home. It drives me crazy how much I miss my life there, my people, my home, my family. I miss my second half of heart what I left there and I miss my soul what never came back to Estonia." Ja siis mu hostvanemad, Amee ja Adam kirjutasid mulle, et mu naerukilked kajavad nende südametes alati ning mu hing, mis minuga Eestisse tagasi ei tulnud, on ka kenasti nendega koos, et ma ei pea üldse muretsema. See oli lihtsalt nii nii nii armas neist. Ning kuna me olime varasemalt juba oma taaskohtumisest rääkinud, ütlesid nad, et ootavad juba väga, et ma külla tuleksin. Ja mina ootan ka. Neid, kõiki teisi ja seda riiki. Seda, mis kunagi oli nii kauge ja tundmatu ja mis nüüd on nii kodune.

Täna sain ma ka aru, et see, mida ma teen ja ajan, ongi õige. Et ongi õige siit ära minna, sest just seda mu süda tahab. Samuti mõtlesin ma täna esimest korda, et teeks selle blogi juba avalikuks, aga miski minus tahab ikka peita veel. Varsti varsti!

Väike update

Kuna tükk aega on vaikus olnud, mõtlesin natukene jälle kirja panna.

Minu intervjuu vahendusfirmaga kestis 2 minutit, kuna mul on kindel aeg, enne mida ma minna ei saa ega taha, siis nad palusid mul hiljem uuesti kandideerida, kuna seal on umbes täpselt miljon kandideerijat ja mu CV läheks lihtsalt kaduma seal kõikide vahel.

Õnneks aga mu sugulane, Allar, on minu jaoks veidi eeltööd teinud, kuna tema intervjuu toimus juba ära. Kavatseme üsna samale alale tööle minna ehk siis kas õhtusöögi kelneriks või bartenderiks. Minul veel lisaks on variant minna lastega tegelema ja meelelahutuslikku poolt korraldama, aga ma ise kipun ikka bartenderiks. Intervjuul edastatakse päris suur hulk pabereid ja materjale, mis tuleb selgeks saada, nagu õpiks jälle eksamiks. Päris põnev. 

Mida aeg edasi, seda selgemaks olen ma endale teinud, et seekord ei ütle ma tõesti mitte kellelegi, millal ma lähen. Ma nägin üks päev unes, kuidas see toimis ja nii see saabki toimima. Ma tean, et päris mitu sõpra tahaks mulle kallale tulla selle jutuga, aga teate, ainus, kes teab, mis tunne see on, on see, kes on pidanud mitu korda lahkuma. Just nimelt mitu korda, sest esimest korda lahkumine oli minu meelest üks lihtsamaid. Siis olin lihtsalt kurb ja hirmul teadmatuse pärast, aga teisel korral tundsin iga valu pistet oma hinges ja südames, sest ma teadsin, et olen jälle oma kallitest inimestest eemal. Ja vot see tunne on piisavalt hull, et sellega ise tegeleda, kedagi teist "toeks nutma" pole vaja. 

Ütleme siis nii, et umbes 7 kuud on veel minekuni ja ma olen oluliselt rohkem põnevil kui eelmine kord Eestist ära kolides. Seekord on see minu teadlik valik ja ma teen endast kõik, et see õnnestuks veel paremini kui esimene kord. Jee!