Intervjuu kruiisilaevaga

Nagu eelnevas postituses mainitud, kandideerisin siis Crystal Cruise Lines ridadesse ning intervjuu toimus seekord näost-näkku Tallinnas. Viimased nädalad enne intervjuud olid megakiired, kogu aeg oli vaja mingeid pabereid ajada (ja neid on metsikult), täita, uuesti teha, korrektuure teha, soovituskirju sebida ja korraldada, korraldada, korraldada. Minu õnnetuseks sattus intervjuu kuupäev mu isa sünnipäevaga samale päevale ehk ma ärkasin hommikul kell 7 ja põhimõtteliselt läksin uuesti magama järgmisel hommikul. See selleks.

Intervjuu toimus Tallinna sadamas, Crystali laeva peal. Ma nime kahjuks ei mäleta. Saime sadamas kokku, kuuekesi, kõik teised lätlased ja mina siis. Ootasime ja ootasime, selgus, et oleme vales kohas ning jooksime siis kõik koos hoopis kruiisilaevade sadamasse. Seal ootasid meid Ismira firmast Laima, Irina ja Jekaterina. Väga toredad olid kõik ja Irina oli lihtsalt megalahe, tegi nii palju nalja ja võttis pinge täiega maha. Laima oli see sama, kes minuga Skypes intervjuud tegi ja kes aitas kogu paberimajanduse õigesti ära teha. Alguses siis olimegi seal sadamas, korjati meie kõikide paberid kokku (meid oli endiselt 6, oleks pidanud olema 12) ja anti meile nimesildid ja liikusime siis laevale. Laeva kõrvalt leidsime need ülejäänud kuus inimest ka üles ja seal oli üks Eesti tüdruk ka, kuigi ma ei teadnud täpselt milline. 

Vasakpoolne laev. See valge kleidiga neiu ja kaks noormeest olid ka minuga vestlusel.

Läksime laeva sisse, skänneeriti meid läbi, anti laevale minekuks kaardid, ootasime natuke ja tuli laeva mingi tegelane Boris. Ma ei saanudki aru kiiruga, kes ta täpselt oli. Igal juhul juhatas ta meid ühte ruumi, kus pakuti kohvi ja saiakesi, räägiti laevast ja tööst ja firmast ning siis algasid intervjuud, iga üks pidi minema oma töökohal töötava inimesega kaasa. Minu intervjuu tuli hiljem, mind intervjuueerisid kaks naist, üks Soomest, üks Saksamaalt ja nad olid väga lahedad. Mu hirm kadus üsna kiirelt, kuigi nad mitme mu vastuse peale tegid naljakaid nägusid. Küsisid, et mis ma firmast tean ja laevast, kas mul tuttavaid on laevas, mida pean oma tugevuseks ja miks tahan laevale tulla. Ja küsisid seda ka, et kust mul see idee tuli. Selles mõttes mõnus vestlus, et tööalaseid teadmisi testime hiljem, kõigepealt vaatame, kuidas Su iseloom on. Kuigi see intervjuu oli põhimõtteliselt lihtsalt test, kui hästi ennast müüd. 

Pärast vestlust, mis kestis umbes 10-15 minutit, istusime veel seal saiakeste ruumis ja siis tuli üks Filipiinide onu, kelle nime ma ei kuulnud, kes tegi meile laevas ekskursiooni. Väga äge oli, see laev on ikka hoopis midagi muud kui Carnival. Kruiisihinnad on ka muidugi 10x kallimad. Ema juba ütles, et sinna ta mulle külla ei tule, haha. Näidati töötajate ruume ja elu, iseenesest olid need päris ilusad, ma kartsin palju hullemat, kui kogu aeg räägiti, et töötajate ruumid on väiksed, polnud nad midagi nii väiksed. Töötajatel oma bassein ja baar ja pidu ja korraldatakse basseinipidusid, no hurraa, ma ütlen teile. 

Kui ekskursioon tehtud sai, rääkisime veel veidi kõik koos juttu ja jalutasime siis minema. Jälle turvakontrollist läbi, passid tagasi ja vut vut vut välja sadama alast. Ma jalutasin välja ühe Läti neiuga, kes on Inglismaal laeval töötanud ja APPI ta rääkis lihtsalt nii palju, et mu kõrvad jooksid sedasamust vett. Õudne, kuidas Sa lähed täiesti võõrale inimesele KOHE endast isiklikke asju rääkima, no ei mahu pähe mulle. Ja ta veel lõpetuseks hüüdis, et ohh ma loodan, et kohtume laeva peal. Eee.. ma ei looda, aga okei. 

*Ma olen õel, ma tean.*

Igal juhul jalutasin siis koju ning möödas oli umbes neli tundi. Tunne sees oli hea. Isegi, kui nüüd ka sinna tööle ei saa ja ma rohkem ei ürita, siis vähemalt päev oli väga lõbus ning sain kinnitust, et tegelikult on need Ismira inimesed ikka ülivahvad. Ja see Laima on ikka totaalselt mu hostema Amee koopia. No totaalselt.

Vastus peaks saabuma järgmise nädala jooksul, eks siis paistab, mis edasi.