Emotsioonid

Viimasel ajal olen üsna tihedalt olnud suhtluses nii vahendusfirma kui ka laevafirmaga, oleme arutanud minu mineku võimalusi, laevade valimistest ning lepingu pikkusest. Ja ma ise olen nii põnevil, iga päevaga üha rohkem, sest ma nii väga tahaks minna.

Pühapäeval oli minu jaoks üsna emotsionaalne päev. Esiteks, kuna minu parim sõbranna, kes on seda olnud 17-aastat, läks tagasi Norra. Kuna ta elab seal juba üsna pikalt ja me näemegi üsna vähe, ei olnud mitte lahkumine minu jaoks raske, vaid minu jaoks oli kurb, et me jälle nii pikalt ei näe. Õnneks on meil sedavõrd kvaliteetne sõprussuhe, et isegi, kui me ei näe, oleme me ikka olemas. Teiseks, veetsin viimase õhtu koos sõbrannaga, kes kolis ööl vastu esmaspäeva Portugali ning ma üritasin talle küll väga toeks olla seoses lahkumisega, kinnitasin, et ta ei kahetse hiljem jnejnejne, aga ma ütlen ausalt, et mul endal oli klomp kurgus, sest mul endal oli meeles, kui raske see kõik tegelikult oli. Ja kuigi ma saatsin neiu naeratades ära ja olin nii uhke ta üle, et ta seda teeb, olin ma ise emotsionaalselt kuidagi nii rusutud.

Mitte selle pärast, et keegi ära läks, vaid sellepärast, et ma sain aru, et ma pean seda varsti ka tegema. Mult on paljud küsinud, kas ma üritan ennast ägedaks muuta, et ma kellelegi ei ütle, millal minek on. Mõnes mõttes ma saan küsimusest aru, aga teises mõttes tahab väike kuradike mu sees mässata, et need, kes ei ole pidanud kunagi lahkuma, ei tea, kui raske see on ja ärgu tulgu mulle tänitama, et ma tahan äge olla. Kui muudmoodi ei saa, siis olgu, ma tunnistan - ma tahangi äge olla. Lugesin uuesti oma Ameerika blogi, ainult neid kohti, kui läksin Eestist ära, kui jätsin Ameerikas hüvasti ema-vennaga, kui jätsin hüvasti oma maailma parima hostperega ja kui jätsin uuesti hüvasti kõikide eestlastega. Ja muidugi seda viimast sissekannet, kuidas ma ootamatult Eestisse tulin. Sellest kõigest on juba ligi 2 aastat möödas, aga ainuüksi need sissekanded panevad mind iga kord uuesti nutma. Jõhker tegelikult. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne inimene, mis puudutab lähedasi, et ma heameelega tõmbaks ennast mineku ajaks lihtsalt pilve, et ma ei saaks midagi aru ja kui "pilvisus" selgineb, oleksin juba laeva peal. 

Tundub hea mõte.

Tegelikkus on aga hoopis see, et seekord olen ma minekuks rohkem valmis kui varem. Mu pere hoiab mulle täiega pöialt ja kuigi ema suust kõlab nii mõnigi kord lause, et ta hakkab mind igatsema, siis sellegipoolest ma näen tuge. On neid sõpru, kes elavad mulle täiega kaasa, on neid sõpru, kes pigem ei ela, sest ei taha mu lahkumist. 

Ja siis olen mina. 

Mina, kelle peas pole grammigi mõtet, et jääks paikseks, looks pere, käiks koolis ja edendaks karjääri. Oh, milleks? Ma ausalt olen väga uhke inimeste üle, kes minuvanuselt seda teevad, aga mina ise küll ei tee. Ma ei muudaks oma elus mitte ühtegi asja ja ei jätaks mitte ühtegi asja ka tulevikus tegemata. Ju ma siis olen seiklejaks loodud. Ja ma ei jõua oma järgmist seiklust ära oodata!

Ilusat Vabariigi Aastapäeva!

Kandideerimine laevale

Ma küll blogi alguses veidi kirjutasin kandideerimisest ka, aga kuna mult on viimasel ajal selle kohta palju küsitud, kirjutan lühidalt üle. 

Laevale ei saa otse, selles mõttes, et Sina valid laeva ja kirjutad sinna kellelegi ja hakkad minema. Pigem ei. Selleks on vaja vahendusfirmat. Euroopa suurim vahendusfirma on Ismira, kellel on kontor Leedus, aga intervjuud laevadele toimuvad üle Euroopa. Kuigi, kui aus olla, siis mina olen märganud Tallinnas, Riias, Vilniuses, Minskis ja Odessas toimuvaid ehk pigem kõik siin ida pool. Muidugi väga paljudel firmadel on intervjuu Skypes hoopis. 

Mina tegin läbi nii Skype intervjuu kui ka näost näkku, seega oskan mõlemast veidi rääkida. 

Nõuded laevafirmades on enam-vähem samasugused: 

• Vanus 21+
• 1 - 2  aastat varasemat töökogemust samal alal
• Entusiastlik ja energiline iseloom
• Klienditeenindusele orienteeritud ja positiivne iseloom 
• Suurepärane teadmine oma positsioonist 
• Suurepärane suhtlemisoskus 
• Perfektne inglise keel 
• Ja mõnedel ametitel nõutakse ka itaalia, saksa, hispaania, prantsuse jms keeli 

Skype intervjuu on rohkem aeganõudev, kuna kõigepealt on intervjuu vahendusfirmaga, kes jagab vajalikud materjalid laevafirma intervjuuks. Näiteks, kui kandideerid õhtusöögi ettekandjaks, saad umbes 100lk materjali, mida kõike peaksid teadma või näiteks baarmenid peavad teadma umbes miljonit kokteili. Selle materjali läbitöötlemiseks lepitakse kokku aeg, mõni nädal kuni mõni kuu ning siis tehakse uuesti intervjuu vahendusfirmaga, kes siis kontrollib, kui head teadmised on ning alles siis on intervjuu laevafirmaga, mis on sisuliselt samasugune nagu teine intervjuu vahendusfirmaga. Minu meelest ei ole see eriti raske, veel enam, kui oled sellel töökohal juba tükk aega töötanud, pole ka see materjal Sinu jaoks eriti raske. Veidi keeruliseks teeb asja Skype, selles mõttes, et näost-näkku ennast maha müüa on oluliselt lihtsam, minu arvates. 

Näost näkku intervjuud on pikalt paika pandud, minu intervjuu oli augusti teisel nädalal ja ma teadsin sellest juba mai lõpus vist. Süsteem on sama, laevafirma saadab põhimõtteliselt info, mida võiks töökohale kandideerija teada, aga omast kogemusest võin öelda, et teadmisi küsitakse vähe. Restorani poole peale kandideerijaid veidi kiusati, kästi näidata, kuidas mitu taldrikut käe peale panna ja kummalt poolt jook ja söök anda tuleb jne, aga minul kajutiosakonnast öeldi kohe, et teadmisi vaatame rakendades ning alguses ongi ju aeg õppimiseks, seega pigem üritati aru saada, kes mina olen ja mida mina tahan. 

See-tõttu minu jaoks oligi näost-näkku intervjuu lõbusam, ma nautisin iga sekundit seal ning ei muretsenud hetkekski. Muidugi, kuna intervjuu toimus laeva peal, nägime laeva, töötajate ruume ja elustiili, tutvustati meeskonda, kaptenit ja iga "osa" juhatajaid. Ma tulin intervjuult ära ja ütlesin, et isegi kui ma sinna ei saa, ei ole ma kurb, sest ma nägin kruiisilaeva seda osa, mida tavaliselt kunagi keegi ei näe. Ja see oli väga äge!

Intervjuu vastused tulevad väga ruttu, max nädal kulub selleks. Vastuse saavad kõik, ka need, kes tööle ei pääse. Edasi on hull paberimajandus ning laevale asutakse nädal kuni 12 kuud hiljem. Siis ongi see ooteaeg, kus mina hetkel olen, et millal minek, kuna seda otsustab laevafirma. 

Lõpetuseks mainiks, et minu meelest väga naljakas on see, kuidas mulle on tuldud ikka väga mitukümmend korda juba rääkima, et kas ma ikka tean, milline orjatöö see on ja kas ma olen valmis ja kuidas ikka talle räägiti, et see nii jube. Tegelt ka? Juba siis, kui ma Ameerikasse kolisin, naersin nende inimeste üle, kes hakkasid mulle rääkima, kui halb mõte see on, praegu naeran veel rohkem. Ma ei ole eriti põdeja ja ma ei suudaks niimoodi kohe üldse elada, kui ma kogu aeg mõtleks, kas see on ikka hea mõte, mida ma teen. Nii, et need negatiivsed arvamused võiks eemale hoida minust, sest mul on üsna kama kaks. 

Uued tuuled

Uus aasta algas minu jaoks uuenduslikult, sest kuigi ma kõikidele olen jätkuvalt väitnud, et mul pole aimugi, millal minek on, siis tegelikult pean ütlema, et veidi on küll. Mõni aeg tagasi sain firmalt kuupäeva, mis on nii-öelda viimane, millal laeva peale saan (sest jääb ikka väike tõenäosus, et vajatakse varem ja kutsutaksegi varem). Hakkasin juba oma elu selle järgi sättima, tundus, et täitsa sobib, kaks päeva hiljem sain uue kuupäeva. See oli juba varasem kui esialgne. Mõtlesin omaette naerdes, et nohjah, mis seal ikka, tuleb minna, siis tuleb. 

Olin jõudnud nädal aega oma saladust kenasti hoida, kui kirjutati mulle uuesti, et laevafirma tõstis mu nime järjekorras esimeseks (enne olin 5-6) ja ilmselt ei lähe see kuupäev ikka käiku, mis mulle öeldi, aga võimalik, et ikka läheb ka. Lisaks olin ma alguses ainult ühe laeva listis, nüüd pandi mõlema listi, sest ma ise ütlesin, et ma tegelikult tahaks teise peale (nendest põhjustest räägin kunagi hiljem).

Sellepärast ma eriti ei olegi kellelegi rääkinud ega hõisanud, sest tundub, et see kuupäev lõpuks tuleb ikka miski muu, kui see, mis ma praegu tean.