Minu esimene leping

Minu esimene leping laevas kestis siis 6.juuni - 24.august. Üldiselt peaks see veidi pikem olema, aga noh, mul läks nagu ta läks. Firmaks oli Crystal Cruise Lines ja laevaks Serenity.

Uusi riike sain juurde 4 - Malta, Portugal, Maroko ja Šotimaa. Ja esimest korda käisin ka Iirimaal, selles osas, mis ei kuulu Suurbritannia alla. 

Kõige eredamalt jäid mulle meelde Santorini, Gibraltar, Honfleur, Lissabon ja Ibiza.

Santorini

Honfleur

GIbraltar

Lissabon

Muidugi mulle meeldisid kõik Kreeka punktid - lisaks Santorinile ka Rhodos ja Corfu ning Saint Tropez oli ka väga lahe, kuigi megakallis ja ilmselt ma ei lähe sinna mitte kunagi enam. Ei saa mainimata jätta ka päevi Barcelonas ja Dublinis, mis olid mul juba varasemalt väga hinges olevad linnad. Samuti tegelikult pean üles nimetama ka Mallorca, kus ma polnud varem käinud ja mis on shoppinguparadiis, kõik asjad olid nii odavad ja nii ilusad! Ja loomulikult Guernsay saar, kus ma kohtusin teise eestlasega ja kus ma sain kohukesi ja mis oli nii armas ja kodune, sest seal sadas vihma,

Guernsey

Corfu

Kohtusin tuhandete uute inimestega ja sain tohutult palju uusi sõpru. Mis sest, et enamik neist ei jää minu ellu igaveseks, siis sellegipoolest on see tunne vägev, kui tean, kui palju tuttavaid mul nüüd juures on ja kelle juurde ma saaks vajadusel crashida. Kõige paremini klappisin ma brasiillastega ja kõige parem sõber, Jennifer, on ka sealt pärit. Pean ütlema, et kuigi esimese hooga kartsin, et kõik sõbrad kaovad samal hetkel kui laevalt lahkun, siis tegelikult suures osas suhtlen nendega tänaseni. Selge on see, et laeva peal olles neil eriti aega pole, aga kõik, kes riburadapidi koju saabuvad, lendavad ka kohe jutustama. Jenniferist aga sai mulle imehea sõbranna, kellega me iga päev räägime, kirjutame, saadame pilte, jagame muljeid ja planeerime, kuhu me järgmiseks elama ja töötama lähme. Ma ei oskagi öelda, mis see täpselt oli, mis meid nii kiirelt lähendas, aga ta oli mul nagu teine ema ja parim sõbranna kaks ühes, sest ta alati hoidis mind pahandustest eemale, aga samas kuulas kõik mu seiklused ära ja naeris kaasa.

Mul veidi on isegi kahju, et see leping nõnda lühikeseks jäi, aga samas, eks tervis ole esikohal ja täna käisin just perearstil, kes kinnitas, et näidud on normis ja olen tublisti puuvilju söönud. Aga kohe kindlasti ei hakka ma välistama, et see leping jäi esimeseks ja viimaseks, pigem vastupidi, sest tegelikult saatsin ma ka just täna, pärast pisukest mõtlemist, ära oma soovi asuda uuesti laeva poole teele.

Merelapseks olen ma ikka sündinud.

Kojureis ja miks

Kuna enamik juba teavad, et ma olen kodus, et ole mõtet sellest mingit riigisaladust teha.

Viimased kaks päeva laeval olid sellised kiired ja ootamatud. 23.augustil oli meil seaday ja mina ärkasin hommikul meeletu valuga näos. Siuke valu nagu keegi oleks lihtsalt peksnud mind palju ja kaua. Kuna Jennifer õpetas mulle, et hommikul ei tohi arsti juurde minna (eriti kui eelmisel päeval on pidu olnud ja meil ju oli), sest siis arvavad kõik, et on lihtsalt pohmakas, töötasin lihtsalt pisarad silmas ja katsusin hakkama saada. See oli minu jaoks esmakordne valu, rõhu muutudes (näiteks pead allapoole pannes, põrandalt rätikuid võttes) lõi megavalu sisse ja pisarad ka kohe silma. Lõpetasin töö kella ühe ajal ja läksin Jenniferile appi, kes ütles kohe, et mu nägu on megapaistes ja kebigu ma medical centerisse. Ma ikka ei läinud, sest ma mõtlesin, et mida see arst teha saab. See uus arst oli parajalt totu seal. Magasin lõuna ära ja kui pool kuus ärkasin, sain aru, et miski pole muutunud ja kebisin siis ikkagi arsti juurde. Seal kuulas arst mu ära, ütles mhm mhmhm ja kommenteeris, et eestlastele omaselt ma arsti juurde õigel ajal ei tule. Tehti mulle süst, öeldi, et viirus on sees ja saadeti siis kajutisse tudule. Järgmiseks päevaks Barcelonasse pandi ka arsti aeg väljaspool laeva.

Ja nii ma 24.augustil arsti juurde läksingi. Hommikul alustasin tööd, siis tuldi mulle järgi ja viidi arstile, arst vaatas üle ja ütles, et tema mind tööle tagasi ei luba. Üks asi see viirus, aga teine asi need verenäitajad, mis kõik alla normi olid. Ütles, et ei saa nii, et peab tööd tegema, ei pea. Ja saatis mu koju. 10.30 teatati laeva, kell 11 öeldi mulle, et lend on 15.50 ja nii ma oma kohvri kokku pakkisingi, 15 minutiga. No tegelt läks veidi rohkem. Edasi otsisin üles Jenniferi, jätsin hüvasti, Vanja ja Ana otsisin ka ja lõpetuseks Afzali ja oligi sisuliselt kõik. Ajaliselt rohkem ei jõudnud. Kui ma kohvikus istusin ja ootasin oma pick upi, tulid nii paljud minuga hüvasti jätma ja täiega armas oli see, et kõik crew töötajad küsisid mult, kas Chris juba teab, kas Chris sai hüvastijätta? Hahaa. Aga jah, Chrisi nägin ka ära, kõige ilusama mehe laeva pealt.

Veidi pärast ühte tuli mulle üks espanoli onuke järgi, viis mu lennujaama. Seal oli megapikk järjekord kohvri äraandmiseks, ootasin tund aega ja siis käisin maksin lisakilode eest, sest no ei olnud võimalik 15 minutiga pakkida ja õigesse kaalu ka saada. Edasi turvakontroll, mis oli nii lebo, pärast leidsin käekotist Sprite'i purgi ja küünekäärid ja kõik lasti sisse. Taterdasin veel veidi ringi, Jennifer helistas mulle ja ütles, et tal on nii kurb, et ta ei taha lõunat sööma minna, kui mind pole seal ja mul oli ka nii kurb ja nii me kurvastasime koos telefoniotsas.

Mu esimene lend oli Barcelona-Brüssel, seal oli mul jälle 2 tundi aega, aga ma veidi shoppasin ja kakerdasin ringi ning sõin ka. Enne lennukisse minekut läks mu käsipagasikohver katki, see oli küll siuke oioioi hetk. Õnneks üks teine eestlane pakkus kohe abi ja sain lennukisse mindud. Ahjaa, ma istusin äriklassis. Mõlemas lennukis. Ega ilmselt ei saa muid pileteid 3 tundi ette ostes. Estonian Airilt sain megapositiivse kogemuse, teenindaja oli super, toit oli super, jooke toodi juurde, toodi tekk, et külm poleks ja no tõesti armas oli.

Maandusin 23.45. Ja seekord oli mul heameel kodus olla. Mitte sellepärast, et kogemus oleks halb olnud, vaid sellepärast, et kui ma olen haige, tahan ma alati koju. Ameerikas olles ka tahtsin. Emps tuli mulle järgi, tõi mu koju ja üsna pea uinusin rahulikult.

Nüüd olen 4 päeva kodus olnud. Ei kurda. Eks alguses oli ikka naljakas külmkapp ja ise söögi tegemine ja esimesel hommikul hakkasin automaatselt vannitoapeeglit pesema, aga nüüd on kodutunne. Ja veidi on ikka väsitav, et kõik tahavad kokku saada ja kuulda, mis oli ja kuidas oli, aga mina tahaks ainult magada ja terveks saada. Mis edasi saab, ma ei tea. Mul on üks pakkumine ühte teise laevafirmasse, tegema seda tööd, mida ma tahtsin ning mul on ka pakkumine Eestisse jääda. Ma ise kipun kalduma selle laeva poole vist, sest see laevaelu on lihtsalt vägev, ausõna. Kui jätta kõrvale see keberniit, mis mul tööl toimus, siis väljaspool tööd oli ikka lõbu laialt, tohutult sõpru ning oioioioi kui palju erinevaid kohti, kuhu reisida.

Järgmise korrani!

Gibraltar ja ahvikesed

21.august, päev 78, Portimao.

Mulle nii meeldivad külalised, kes püüavad ise oma voodit ära teha. Astud tuppa sisse ja kohe soe tunne tuleb peale. Eriti need, kes selle teki ääre samamoodi tagasi keeravad nagu meie.

"Miks Sa koju lähed, meil on ju ilusad kutid siin ja värki." - butler Jijo ei saanud üldse aru, miks ma koju tahan minna.

Kella seitsme ajal õhtul sain kõne peabutlerilt:

"GERLI?"
-"Yeees?"
"Coooookies are here, come!!!"

Haha. Ma olen hull küpsiste fänn ja õhtusöögi ajal, inimesed tellivad hullult toitu, mida nad ei söö ja see jääb alles, nad isegi ei võta neid taldrikuid kile alt välja, ebanormaalne. Seega siis kui küpsiseid on, siis see üks kutt alati hoiab mulle ja täna esimest korda helistas ka. Jooksin kohe üles sööma. Kaks tükki viisin Jennyle ka.

Mul on 14 tuba. Üks on hotel director, kellel on üks hästi pisike ja armas kaisuloomake, kes on vana, aga väga kallis. Ja ma hoian ka teda ilusti, panen ta teki alla alati ja padja peale jne. Mu uus supervisor helistas mulle ja ütles nii armsalt, et Gerli paluuun, hotel director vajab vett. Haha! Üldiselt see hotel director on parem kui eelmine, korraldab vähem segadust ja on inimlikum, ei keera voodit pea peale vähemalt. Allkorrusel on mul 4 meeskonnaliiget, üks kokk, üks lasteosakonna juhataja, üks pearaamatupidaja ja üks front office manager (ei tea eestikeelset nimetust). Siis on mul DJ, kaks klaverikutti, üks poe naine, neli ambassador hosti ja kaks tuba, kellest ma pole veel aru saanud. Ja nad on kõik siuksed üsna bravuurikad, ma jooksen pantry ja tubade vahet kogu aeg, sest küll on vaja cocat, küll viinamarju, küll vett, küll mahla.. ja no, eile jooksin vapsee mööda laeva, et seda pagana Absoluti saada. Seega, tegemist on ja minu jaoks kõige tüütum on see, et ma ei saa täpselt aru, millal neid ei ole. Meeskonnatubadega on selles mõttes lihtne, et hiljemalt 8.30ks on kõik kadunud, aga nende poolmeeskonna tubadega on keerulisem. Täna hommikul mul näiteks oli 7DND ja ma mõtlesin, et ma eisaa kunagi valmis. Reaalselt ma muidugi lõpetasin kell 1 juba, aga alguses oli küll šokk, et mis ma nüüd teen. Ja üks tuba on nii debiilne, et ma päeval ei näinudki, kas nad võtsid DND ära või ei, aga õhtul nad võtsid selle ära 20.55. Jobud. Miks ma pean teie pärast passima? Ja siis muidugi kiri ka, et pliis tahaks Coca lighti. A no pliis, ma tahaks ka enne kümmet lõpetada, vapsee ei saa ju.

22.august, päev 79, Gibraltar.

Üks linn, mille järgi ma kojutuleku kuupäeva valisin, oli just nimelt Gibraltar, sest eelmine kord jäid ahvid nägemata ja ma tahtsin uut võimalust saada. Seega, täna oli see võimalus. Ja kuigi ma alguses olin väga skeptiline, sest crew on board oli juba kell 16 ja meil oli veel ka drill ja endiselt oli üsna arusaamatu, kuidas ma sinna saama peaks, siis lõpuks lahenes kõik hästi.

Mu kahest neljasest toast kolis kummastki üks inimene välja, seega ma pidin twin bedid tegema queen bedideks. Lisaks oli in transit külaliste linade vahetus. Ja ma tegin seda kõike nii kähku, et ise ka ei usu, enne drilli ehk kella 10t oli kõik tehtud. Ülla eesmärgi nimel. Drill kestis 45 minutit, pärast seda jooksin kõikides tubades, tegin korralikult, aga kiiresti. Emps ei lubanud sohki teha enam hahaa. Üks tuba ütles, et ta läheb 12.50 välja. No bläää, Sa testid mu närve. Käisin siis lõunal, tegin koridori korda, sättisin oma käru valmis ja nagu ta lahkus, lendasin sisse nagu keravälk ja olin kella üheks valmis. Ahjaa, ma kohtusin nende külalistega ka, kes eile DND 20.55 ära võtsid ja nad ütlesid, et nad ei tahagi üldse teenindust, et kui nad märgi ära võtavad, siis see ei tähenda, et ma pean sisse minema. Hurra, tänks tüübid.

Seega kell üks ma siis jooksin kajutisse riideid vahetama, koridoris jooksin kokku Vanjaga, kes ka viiendal töötab ehk kes ka vara lõpetab ja otsustasime koos linna minna. Laevast maha, otsisime ühe turvamehe, et taksot saada, sest tegelikult Gibraltaril on 13-15 siesta time (seda ma eelmine kord nägin ka). Üks onuke lubas meid linna viia, kust me pidime ise otsima kaks inimest juurde, sest ahvide juurde saamiseks tuleb tuur võtta, niisama sinna ei saa (tegelikult saab, aga megakallis ja megakeeruline) ja tuurid on alates neljast inimesest. Olime nõus ja küsisin, et palju linna saamine maksab ja onuke ütles, et ilusad tüdrukud viib niisama ära. Haha. Linnas siis kohtusime hoopis kahe reisijaga, meie laevast, kellega võtsime punti ja jäime tuuribussi ootama. 13.30 buss tuli ja juht oli meganaljakas mees, kes juba eos näitas, et meie tuur saab väga lahe olema. Tuur pidi maksma 22£, 10 pilet ja 12 bensiin. Sobis. Istusime peale ja hakkasime aga sõitma.

Alguses Adrian (tuuri- ja bussijuht) tiirutas ringi, tutvustas Gibraltarit ja rääkis ajalugu, näitas huvitavaid maju ja müüre, poode, hotelle ja haiglat. Esimene ametlik tuuripeatus oli St Michaelsi koopad. Minu jaoks väga põnevad ei olnud, kuivõrd me Euroopas perega oleme palju suuremaid ja ägedamaid näinud. Seal kohtusime ka esimese ahviga, aga üsna hirmunud oli teine. Teine punkt oli mingi mälestussammas, kust nägi Aafrikat ja kus ühel pool oli Vahemeri ja teisel pool Atlandi ookean. Kunagi olid Gibraltar ja Aafrika ühes tükis ja siis
a) maavärin lahutas nad,
b) mingi sõdalane lahutas nad.

Ajalugu on erinev. Sealt edasi sõitsime me ahvikesi vaatama ja seal oli mul reaalselt heameel, et me olime koos giidiga. Esiteks, ta lasi ühe ahvikese autosse, hahaha appi, see hakkas seal mürgeldama ja küpsiseid otsima ja kotte läbi tuuslama, meganaljakas oli. Minul. Teised kartsid täiega. Teiseks, kui me peatuse tegime, kutsus ta ahvikesi nimepidi enda juurde ja nad tulid. Ühelt ahvilt ta küsis, et kes on ilus, kes on ilus? Ja ahvike patsutas oma rinnale. Ja ühe ahvikese ta lasi mu peale kõndima ka. Alguses ta tahtis mu kaelaketti, siis arvas, et rinnahoidjad on ka head, siis silitas mu sõrmust veidi ja siis kallistas mind kõvasti kõvasti. Appppiii kui armas see oli! Delfiinikogemuse kõrvale teine meeletult nunnu kogemus. Mul oli hea tuju õhtuni välja, sest see oli lihtsalt midagi nii armast!

Sealt edasi me sõitsime kuskile mäe otsa, kust nägime lennujaama ja ühte lennukit ka õhku tõusmas, ikka ilgelt pisike oli. Adrian rääkis ka, et seal on maha joonistatud jooned ja kui piloot nendeks joonteks pole rattaid maha saanud,tuleb nina üles tõsta ja uuesti proovida, sest muidu maandud vette. Eksimisvõimalust ei ole. Seal punktis oli ka üks käik, mille sõja ajal mehed kaevasid-ehitasid, et ennast vaenlaste eest kaitsta ja see käik oli 1/6 miili pikk ja läks hullult palju maa alla. Alguses oli tore, aga pärast tuli ju üles ka ronida, haha. Aga saime naistega hakkama ja väljusime võitjatena.

Kui hakkasime tagasi sõitma, leidsime jäätiseauto ja Adrian küsis, kas keegi tahab jäätist.

Adrian: Kes tahab jäätist?
Gerli: Mina! Kas autos tohib süüa?
Adrian: Ei, ma käsin Sul jala laeva minna.
Gerli: Aga mu ema ei luba autos jäätist süüa.
Adrian: Aga Su ema pole siin ja pärast saadame talle pildi, kuidas me kõik koos autos sulavat jäätist sõime.

Hahahahaaha!

Adrian tõi meid tagasi mitte linna, vaid laeva ja sadamas ütlesid reisijad, mees ja naine, et nad maksavad kogu tuuri kinni, sest neil pole ammu nii lõbus olnud. No enam paremaks minna ei saa! Tänasime neid hullult ja kallistasime veel laevas, kui lahku läksime, nii armas neist. Õnneks me teame, kus nad elavad, seega ilmselt teeme neile kingi vastu.

Pärast kajutis ma vajusin tuttu, ilmselt see 2.5-tunnine retk ( mis mäletatavasti pidi olema 1.5-tunnine ) ja lagipähe päike tapsid veidi ära. Parim oli aga see, et ega ma äratust ju ka ei pannud ja nii ma ärkasingi 18.05 oma supervisori kõne peale. Elukiire riietumine ja ülesjooksmine ikka. See oli jälle see kord, kui ma armastan seda, et mu kodu ja töö on samas kohas (usas aupairina ma armastasin seda pidevalt). Aga ega midagi ei juhtunudki, pandi kirja, et jäin hiljaks 9 minutit ja kogu moos. See mu esimene hilinemine, seega ei miskit.

Töö oli alguses megaudune, ma olin nii šokeeritud oma äratusest alles. Kuna ma pean alati alustama hotel directori toaga, vudisin aga üles ja tegin selle korda. Siis läksin pantrysse vaatama, kas neil küpsiseid on, sest mul jäi ju õhtusöök ka vahele, aga neil oli ainult rosinatega. Palusin helistada, kui šokolaadiomad tulevad. Allkorrusel oli hea lihtne, suurtest tubadest 2 keeldusid, ühes oli reaalselt ainult puhuda vaja, teises veidi oli tegemist. Seega läks väga ruttu. Väiksemates oli rohkem tegemist, need oma saja sooviga... lõpuks tegin siis Briani toa, ootasin Scotti järele ja valmis ma olingi. Käisin Jennyl abiks, veel küpsiseid söömas üleval ning lõpetasin töö pool kümme ära.

Sööklas rääkisid tüdrukud, et sauna ja jõusaali õhtu on ja ma võtsin omale pähe, et mina lähen ka. Läksingi. Kõigepealt olime jõusaalis, jooksime ja tegime muskleid ja värki ja siis aurusaunas ja pärissaunas. No ülimõnus! Õhtul oli pidu ka, õues, aga ma olin liiga väsinud trennist ja ei viitsinud ennast üles lüüa. Panin pidžaama selga ja läksin tudule ära.

Ps! Ma õpetasin oma külalised ühe päevaga välja, et kui nad make up my room märki ei pane, siis ma ei tule kah. Täna olid kenasti kõigil märgid üleval, hihi. Oluliselt lihtsam minu jaoks.

Hispaania ja Portugal

17.august, 74.päev, Bilbao.

Õhtul rääkisime lockeris Liza ja oma daycleaneriga juttu, tööst ja nii. Ja tuli välja, et daycleanerid olid enne päris stewardessid, nagu meie, aga siis nad pandi sitemale ametile, sest nad on Filipiinidelt pärit. Ja kujutate ette, et nad töötavad rohkem kui meie ja nende palk on 720$? 1000$ väiksem kui meie palk. Kui ma juba täiesti ahastuses olin ja küsisin Alyssalt, et miks ta siis töötab, miks ta ära ei lähe, ütles ta kurvalt, et Filipiinide mõistes on see megasuur palk ja tal on seda raha vaja. Kui ebaõiglane on elu. See, et nad üldse väiksema palgaga tööle sunniti ainult oma päritolu tõttu ja see, et nad orjatööd nii väikse palga eest teevad ja ise sellega rahul on. Ulme.

18.august, 75.päev, La Coruña.

Lõpetasin oma töö megavara ja olin kell 1 juba õues. Lõpuks oli jälle soe, sai lühikeste pükste ja pluusiga olla. Laev oli La Coruñas, mis on armas mereäärne linn Hispaanias. Tõesti on armas linn, väikeste majade ja tänavate ning lõputute restoranidega.  Kohtusin linna peal Valentinaga, kes on Jenniferi toakaaslane ja käisime natuke ringi kuniks istusime ühte baari maha ja nautisime tasuta wifit mitu tundi. Valentina lobises oma kodustega ja see Makedoonia keel kergelt tappis mind lõpuks. Otsisime alguses pizza restorani, aga pakuti ainult seafoodi. Eem.. meretoitu? Kalatoitu? No igal juhul neid mereelukaid, kalasid ja kaheksajalgasid ja muid molluskeid, mis mul südame pahaks ajavad. Enne laeva minekut käisime Burger kingis, ostsime paar burksi ja friikaid ja juustupalle ja läksime laeva tagasi ning sõime koos Jennyga. Hiljem pisike tudu ja tööle tagasi.

Pärast tööd tegime kajutis koduspaad, näomaske ja jalamaske ja kreemitasime ja möllasime. Nii mõnus. Kuna söökla oli 22.30ni kinni, ootasime nii kaua, käisime söömas ja edasi Ana läks peole ja mina jäin kajutisse, kuna enesetunne polnud endiselt kiita.

19.august, 76.päev, Oporto/Leixoes.

Hommikul alustasin rõõmsalt oma tubadega, sest ma teadsin, et osa neist on minu viimast korda ja homsest uuest kruiisist muutub korraldus. Ühel hetkel mu supervisor helistas ja ütles, et mul on 3 tuba teises koridoris vaja teha, et Liza on üleval. Ma olin lihtsalt jumala rahulik, sest täiesti okei on mulle 16 tuba anda hommikuks, linade vahetuspäevaks. Thannkksss kullake, love you. Aga mul oli suht savi, sest ma teadsin, et lõpetan ikka väga vara, sest kui mina tahan vara lõpetada, siis ma ka lõpetan. Kuna eilsest õues käimisest olin külma juurde saanud ja nohu oli mega, mistõttu ka pea valutas, ei läinud ma välja, vaid võtsin ühe puhkusepäeva. Õnneks õhtuks oligi parem olla. Chief engineeri toas ma muidugi vihastasin ennast seaks, sest see oli uskumatu, mis läbu seal oli!!! Pudelid, topsid, klaasid, suitsukonid, söögid, taldrikud. Miiidaaa Sa korraldad? Ma koristasin seda läga tund aega. Õnneks butlerid olid sitaks sõbralikud ja toetasid mind ja andsid mulle käru, et ma ei peaks tassima asju ja lõpuks andsid sõõrikut ka mulle.

Õhtul oli selle võrra lihtsam, vice captain pakkis asju ja ei lasknud mind üldse sisse, allkorrusel kolisid uued juba sisse, kes hakkasid nõudmisi esitama, aga mul oli suht savi. Tegin oma neli tuba ära ja tsillisin niisama. Homsest on mul ainult oma koridor ja hotel directori tuba üleval. Kokku 14 tuba. Ja taiiipohh nad mulle midagi juurde kavatsevad anda. Basim, üks ambassador hostidest, kes eelmine kruiis minuga oli, kolib ka alla tagasi ja kaks teist, kes olid, Rick ja Clio, käisid täna minuga hüvasti jätmas ja tänasid kõige eest, mis ma tegin, Clio isegi ütles, et ta ei osanud mind õigel ajal hinnata, aga nüüd ta teab, et ma parim, sest see tüdruk üleval oli täiskaos olnud. Armas kuulda. Brian oli kirjutanud kirja, et ta tahab vett ja alla veel lause "home sweet home in 4 weeks," sest me lahkume samal päeval ja loeme mõlemad päevi, millal koju saaks. Vägev!  Lõpetasin üheksast, sõin kõhu täis ja kajutisse ära, sest homme embarkation päev, jee.

20.august, 77.päev, Lissabon.

Alustasime 7.30, ma pidin ühes toas washdowni tegema kiirelt ja siis 11ndale tekile appi minema. Seal aitasin 2 tundi Elenat, kes on Puii parim sõbranna ja alguses ta üldse ei meeldinud mulle, aga täna ma pidin arvamust temast muutma, ta üliarmas ja muretses mu pärast, sest ma kogu aeg köhisin ja nuuskasin ja köhisin ja nuuskasin. Vahepeal käisin veel ühte washdowni viiendal tekil tegemas ja siis aitasin uuesti 11ndal Rutit ja siis veel Elenat. 12.30 läksin sööma, pärast sööki aitasin Slavkal kiirelt tema sektsiooni ära teha ja 14.30 olime valmis ja saime välja minna. Ainult mina, Vanja ja Slavka, kuna me töötame nö entertainer-crew sektsioonis ja me ei pidanud päeval tööd tegema.

Õues oli megahea ilm! 31 kraadi ja päike lauspähe. Alguses jalutasime, ostsime jäätist ja vett ning sõitsime siis bussiga kesklinna. Seal jalutasime ringi, käisime shoppamas (ja ma ei ostnud mitte midagi, emps pliiiis be proud) ja pildistasime ja nautisime seda linna. Tõesti väga äge koht ja raudselt minu laevakarjääri top5 linnade hulgas. Kunagi ma selle topi ära teen ka. Kuna buss laeva tagasi läks 17.30, mis oli liiga hilja ja 16.30, mis oli liiga vara, otsustasime tagasi minna tuk-tukiga, mis on nagu rattatakso. Või midagi säärast. Käisime pizzat söömas ja otsisime hiljem siis ühe tuki, kus oli mingi noor kutt juht ja kui alguses tundus, et ta hullult sebib meid, siis pärast ta ütles, et ta hoopis gei. Haha.

Jõudsime laeva tagasi nõks pärast viite, koristasin kajutis oma asju veidi, panin soojad asjad nüüd eemale, neid vist enam vaja ei lähe (kodus alles) ja magnetid pakkisin kokku (neid on umbes 20kg ma arvan) ja kommid ja värgid. Kraamisin korralikult. Kella kuuest läksin tööle tagasi, tegin ära hotel directori toa, meil nüüd uus hotel director, Josef. Edasi läksin oma sektsiooni tegema, rõõmsalt läksin esimesse tuppa, vaatasin, et middaaa kuradit? Mega sassis. Panin ukse kinni, võtsin järgmise. Midddaaa???? See ka sassis. No võtsin siis järgmise ja SEE OLI KA SASSIS. Saate aru, nad kolisid nendesse tubadesse kell 14 päeval ja kella kuueks olid kõik pea peale pööratud. Oh jumal jumal. See kruiis saab minu jaoks fantastiline olema, ausõna, kui nad iga päev sellist tsirkust mulle tegema hakkavad. Üks tuba on lahe, seal on üks naine ja ta kirjutas mulle kirja: "Pliis too mulle club soda (ma ikka tükk aega mõtlesin, mis asi see veel on), gaasita vesi, puuviljad, jää ja Absolut viinapudel. Terve pudel. Hahaha mida kuradit? Käisin mööda laevabaare, igalt poolt oli absolut otsas, lõpuks ühest sain, sest neil oli 2 pudelit alles. Mingid absoluti fännid siin laevas. Lõpetasin lõpuks üheksa ajal, lippasin õue, et ilusaid pilte teha sillast ja käisin siis korraks söömas ja kajutisse ära. Mul oli tunne, et see päev ei lõppe mitte kunagi, niiiiii pikk ja raske. Huh..