Kuna tükk aega on vaikus olnud, mõtlesin natukene jälle kirja panna.
Minu intervjuu vahendusfirmaga kestis 2 minutit, kuna mul on kindel aeg, enne mida ma minna ei saa ega taha, siis nad palusid mul hiljem uuesti kandideerida, kuna seal on umbes täpselt miljon kandideerijat ja mu CV läheks lihtsalt kaduma seal kõikide vahel.
Õnneks aga mu sugulane, Allar, on minu jaoks veidi eeltööd teinud, kuna tema intervjuu toimus juba ära. Kavatseme üsna samale alale tööle minna ehk siis kas õhtusöögi kelneriks või bartenderiks. Minul veel lisaks on variant minna lastega tegelema ja meelelahutuslikku poolt korraldama, aga ma ise kipun ikka bartenderiks. Intervjuul edastatakse päris suur hulk pabereid ja materjale, mis tuleb selgeks saada, nagu õpiks jälle eksamiks. Päris põnev.
Mida aeg edasi, seda selgemaks olen ma endale teinud, et seekord ei ütle ma tõesti mitte kellelegi, millal ma lähen. Ma nägin üks päev unes, kuidas see toimis ja nii see saabki toimima. Ma tean, et päris mitu sõpra tahaks mulle kallale tulla selle jutuga, aga teate, ainus, kes teab, mis tunne see on, on see, kes on pidanud mitu korda lahkuma. Just nimelt mitu korda, sest esimest korda lahkumine oli minu meelest üks lihtsamaid. Siis olin lihtsalt kurb ja hirmul teadmatuse pärast, aga teisel korral tundsin iga valu pistet oma hinges ja südames, sest ma teadsin, et olen jälle oma kallitest inimestest eemal. Ja vot see tunne on piisavalt hull, et sellega ise tegeleda, kedagi teist "toeks nutma" pole vaja.
Ütleme siis nii, et umbes 7 kuud on veel minekuni ja ma olen oluliselt rohkem põnevil kui eelmine kord Eestist ära kolides. Seekord on see minu teadlik valik ja ma teen endast kõik, et see õnnestuks veel paremini kui esimene kord. Jee!
